Tooted

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.

See raamat on Riho Sibulast, inimesest ja loojast, kes puudutas väga paljusid nii oma muusika kui olemusliku eripäraga. Mõte mälestusraamatu koostamisest tekkis Riho sõpradel kohe pärast Riho surma. Praeguseks on selle raamatu jaoks jaganud oma mälestusi-meenutusi üle 100 inimese. Siiski pole see üksnes mälestusteraamat, vaid ka elulooraamat, millesse on talletatud Riho elu poisipõlvest kuni surmani. Selles kajastub Riho eneseteostus kitarristi, laulja ja heliloojana, ent ka suhted laia sõpraderingi ja kogu maailmaga. See ei ole läikiv ilupilt – Riho loomuses oli ka tuhmimaid jooni: puhuti oli ta tõre ja tujukas, salvavalt irooniline – neid jooni taunis ta endas ka ise ja püüdis neist vabaneda. Aastatega muutuski ta aina leebemaks. Meenutustes avanevad Riho erinevad tahud; ehedus ja ausus nii elus kui ka laval, tohutu lugemus, luulearmastus, hiilgav mälu, nautlevus, teatav aristokraatlikus, naljasoon, saamatus argiasjus, seotus sõpradega, jahipidamine plaadi- ja kingapoodides jms. Paljud kaasteelised kõnelevad Rihost kui erakordsest isiksusest, vahel lausa kui geeniusest, kuid selles raamatus on proovitud vältida ülemäärast panegüürikat, et kuvand ei varjaks meie eest päris Riho Sibulat – inimest, keda me armastasime ja jätkuvalt armastame. Ehk kandub see armastus ka raamatusse. Vladislav Koržets Oma mälestusi-meenutusi Rihost ja tema muusikast jagavad raamatus 120 inimest. Teiste hulgas: Hardi Volmer, Jaanus Nõgisto, Juku-Kalle Raid, Ain Varts, Arvo Haasma, Mari Jürjens, Jaak Ahelik, Ivo Linna, Immo Mihkelson, Ilmar Trull, Märten Kross, Peeter Volkonski, Priit Kuulberg, Raul Vaigla, Sven Grünberg, Tõnis Mägi, Tõnu Timm, Toomas Tiivel, Vaiko Eplik, Valdeko Sibul, Villu Kangur jpt. See raamat on ühe terve põlvkonna muusikute lugu. Raamatus saab põhjaliku ülevaate Riho Sibula loometeest ja muusikast.

Käesolevas raamatus leiduvad lood on pühendatud salasõja köitvale ajaloole möödunud sajanditel ja XX sajandi algul.

Esimene, seejuures väga mahukas valimik ettekandeid ja kõnesid, arvustusi ja retsensioone, ees-, järel- ja saatesõnu, usutlusi ja avalikke kirju ühelt suurimalt eesti kirjanikest, kes oli ennast muide kord määratlenud kui “paadunud eurooplast”. Ühtaegu esitatakse kogumikus – ühe erandiga – ainult seda, mis pärineb pagulusaegadest.

Koostaja on “materjali” jaganud tsükleiks “Teekond läände”, “Et me üksteist silmist ei kaotaks”, “Noored ja vanad”, “Suurest haardest”, “Elutants”, “Hämarduvas ajas” ja “Paremast teistele elupäevast”.

Järelsõnas “Pärandist” iseloomustab Janika Kronberg Karl Ristikivi vaimset ja testamendijärgset pärandit. Selle vaimse pärandi, millele vihjab köite pealkiri, võiks kokku võtta ka kirjaniku omil sõnult “Kõik muu, isegi elu, võidakse inimeselt vägisi võtta, kuid ei saa temalt võtta südametunnistuse vabadust. [---] Kõik teised vabadused võime tagasi võita, mitte aga südametunnistuse vabadust, kui oleme selle kord käest andnud. – Meie toonitusi silmas pidades võib ütelda, et viimne vabadus kuulub meie, inimeste pädevusse.”