Tooted

Teatmeteos on tõlgitud saksa keelest Saksa Dv-s 1979. aastal ilmunud väljaande põhjal. Raamat sisaldab ligi 5000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi.

Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade

Juubeliraamatu eesmärk on rõhutada Olustvere tähtsust kohana, kus tegutseb üks Eesti vanimaid erihariduse omandamise õppeasutusi – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool –, ning tuua esile, et siin on antud eesti neidudele ja noormeestele põllu- ja maamajanduslikku eriharidust nüüd juba ligemale saja aasta kestel. Koolil on aga kaugelt üle 125 aasta pikkune ajalooline taust. Raamatus püütakse põgusalt näidata, millistes oludes, kus ja kuidas ning millisel ajendil tekkis kooli rajamise mõte, millal jõudis kool Olustveresse ja kuidas tegutseb tänapäeval.

Kaheksakümnendatel aastatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse. Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. "Elumees" on järg Mihkel Tiksi 2010. aasta lõpus ilmunud raamatule "Mängumees".

Norra klassiku (1849-1906) kaks ühiskonnakriitilist romaani, mis käsitlevad norra väikelinna elu möödunud sajandi keskpaigas. "Garman & Worses" (1880) kujutatakse põlvkondadevahelist konflikti kodanlik-patrarhaalse perekonna allakäigu taustal, "Kipper Worses" (1882) usulise fanatismi hukutavat mõju üksikisiku saatuse kujunemisel.

1953. aastal avastasid James Watson ja Francis Crick DNA kaksikheeliksi struktuuri. Avastus oli suur, Nobeli preemiat vääriv hetk geneetika ajaloos, aga see ei aidanud meil lugeda inimese rakkude keerdunud, redeli-sarnaste ahelate sõnumeid. Keegi ei teadnud, milline inimgenoomi järjestus tegelikult on. Keegi ei olnud elu koodi lahti muukinud. Nüüd, uue aastatuhande hakul, on see õnnestunud. Kevin Davies, juhtiva geneetikaajakirja Nature Genetics asutaja ja toimetaja ning mitme teadusraamatu kaasautor, on inimgenoomi de?ifreerimise loo hoolikalt kirja pannud, nii nagu see kümne aasta jooksul nädalast nädalasse arenes. Esimest korda on teie ees dramaatiline lugu ühest kõige suuremast teaduslikust võidust maailma ajaloos - inimgenoomi kaardistamisest - kõigis oma inimlikes, teaduslikes ja rahalistes üksikasjades.

Saatuse hellik kirjanik Arkadi Vozdviženski ei pidanud oma kriminaalromaanide kallal kuigi palju vaeva nägema: tema teosed õnnestusid selletagi. Need olid mõõdukalt sünged ja segased, elegantselt kurva lõpuga lood. Žanri kuninga ja jumala enese elus polnud midagi sellist iialgi juhtunud...
Ja nüüd äkki – olge lahked! Kõik läks nii, nagu kriminullikaanonid nõuavad: tõeks olid saanud nii ähvardused kui ka mõrv. Sündmustekeerise keskmesse sattus ka kirjaniku truu sekretär Maša Veprentseva, kelle lapsi ähvardas ema allumatuse korral jõhker arveteõiendamine. Mašalt ja tema ülemuselt ei nõutudki rohkemat kui jätta Kiievisse sõitmata.
Kuid kuidas saab jätta sõitmata, kui visiidi kavas on kohtumine Ukraina presidendikandidaadi Boris Golovkoga. Vozdviženski ja Maša ei võtnud kurikaelte nõudmisi kuulda ja nende ettevõtmine lõppes üsna kurvalt. Sealse poetessi suvekodus, kuhu tuntud tegelased olid kogunenud, ei õnnestunudki neil Boris Golovkoga tuttavaks saada, sest Golovko mõrvati. Kahekümne seitsme noahoobiga! Ja Golovko surnukeha avastati... Maša toast.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Korduvalt investeeringute "demokratiseerijaks" tituleeritud Charles Schwab pani pea pool sajandit tagasi aluse soodusmaakleriärile, mis tõmbas erainvestoritele käima sootuks uue ajastu. Millised olid selle norme ja piiranguid trotsiva teekonna keerdkäigud, sellest räägib tema tavatult isiklik raamat "Investeeritud". 1970ndate alguses oli Ameerika Ühendriikides sadu maaklerifirmasid, kuid neist ükski ei vastanud Schwabi ootustele: "Mõtlesin, et kui suudaksin eemaldada kogu aktsiate ostmise ja müümisega seotud pahna – vigased uuringud, võltsanalüüsid, väheusutavad soovitused, kõik viisid, millega Wall Street oli ajalooliselt õigustanud suuri vahendustasusid – ja müüa lihtsalt tavalist tehingute teostamise teenust, saaksin kulutusi kärpida, keskenduda efektiivsusele, hindu dramaatiliselt langetada ja ikkagi kasumit teenida." Schwab tunnistab, et tema ettevõte Charles Schwab Corporation sündiski puhtast pettumusest: "Uskusin, et pean ise oma rahalise saatuse eest vastutama. Viimane asi, mida vajasin, oli mõne maakleri kaheldava väärtusega nõu, et mida osta ja millal osta või müüa. Ja panin pahaks, et pidin maksma teenuste eest, mida ma ei kasutanud." Olles veendunud, et just investeerimine on üksikisiku tee rahalise vabaduseni, mis võimaldab majanduses osaleda muul moel kui pelgalt palgatööd tehes, asutas ta aastal 1971 – ise kuuekohalise võlakoormaga kaelani mudas sipeldes – traditsioonilise maakleriäri. Järgneva paari aastaga kujunes sellest soodusmaakleriäri teerajaja, millest on tänaseks saanud riigi suurim börsil noteeritud investeerimisteenuste firma, mille klientide varad ületavad kolme triljoni dollari piiri. Aastal 2008 nimetas president George W. Bush läbi elu düsleksiaga piike murdnud Schwabi presidendi finantskirjaoskuse nõukoja esimeheks. "Nagu mina, on ka Chuck düslektik. Ta sai varakult teada, et tal on oma piirid ja – erinevalt enamikest mittedüslektikutest – avastas ta delegeerimise väe ja selle, et äri on eelkõige inimesed, kes jagavad teie visiooni ja väärtusi, kuid toovad ülesannetesse oma kire ja tugevad küljed. Ta mõistis varakult, et maailm on täis inimesi, kes on temast "tuhandel erineval viisil" võimekamad. Enamik juhte ja ettevõtjaid ei saa kunagi seda lihtsat õppetundi. "Investeeritud" on kohustuslik lugemine kõigile, kes on huvitatud äriettevõttes töötamisest või ettevõtlusest. Erakordne elu ja raamat." Sir Richard Branson, Virgin Groupi asutaja

Tänapäeva ühiskonnas toimuvad kiired muutused. Isalt ei oodata enam, et ta oleks peres ainus leivateenija või otsustaja ning traditsiooniline tööjaotus perekonnas enam ei kehti. Sellega seoses püüabki käesolev raamat vaadelda järgmisi küsimusi: Milline on moodsa isa roll perekonnas? Kuidas mõjutab isa lapsi? Kas tänapäeva emad püüavad isasid lastekasvatamisest kõrvale tõrjuda? Kas heaks isaks sünnitakse või õpitakse? Milline roll on isal laste elus pärast lahutust?

Käsiraamat neile, kes oma igapäevases töös peavad edukalt suhtlema teiste kultuuride esindajatega. Raamat selgitab, kuidas mõjutavad äritegevust erinevad kombed, tavad, tabud, keelud ja mõtteviisid, ning millised on erinevad juhtimisstiilid ja organisatsioonivormid.

Näitlejad Aarne Ükskülast Üllar Saaremäeni, Liina Olmarust Marika Vaarikuni pajatamas teatri- ja elulõksudest, unistustest ja hobidest. Lisaks kolleegide iseloomustused ja raamatu autori esseed. Kuraditosin eredat ja erinevat isiksust – kokku üks võimalik koondportree eesti näitleja mõttemaailmast 21.sajandi alguses.

Mitmete suurepäraste sportlasbiograafiate autori teos meie kõigi aegade parimast sportlasest, rahvusliku ärkamisaja suurkujust. Esmakordne ammendav ülevaade rahvuskangelase elukäigust pole traditsiooniline spordiraamat. Ennekõike keskendutakse siin Lurichi üldrahvalikule äratajarollile keset kõige süngemat venestamisaega, tema mõjutustele meie tärkava vaimueliidi hulgas. Saame teada, miks pälvis ta Venemaal tiitli "eesti jumal", sai atleedikuju ideaaliks Euroopas, muutus mütoloogiliseks kangelaseks kodumaal. Teos pakub rohkesti uut eluloolist teavet. Esmakordselt leiavad publitseerimist enam kui poolsada Lurichi kirja, tuuakse ära katkeid teda käsitlevatest ilukirjanduslikest ning dokumentaalteostest. Kaunis kujunduses suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud väljaanne on vääriline meenutus ühest meie armastatuimast rahvuskaaslasest.

Kui Olivia Brookes politseisse helistab, et teatada oma abikaasa ja laste kadumisest, on tal põhjust karta halvimat – see ei ole esimene tragöödia tema elus. Kaks aastat hiljem kutsutakse politseikomissar Tom Douglas taas selle perekonna majja, seekord on kadunud Olivia ise. Ja siis leitakse verd. Politsei tahab avaldada tagaotsimiskuulutuse, kuid kõik perepildid on albumitest, telefonidest ja arvutitest on hoolikalt kustutatud. Kas minevik on Olivia kätte saanud? Maga hästi ... kui saad. Sa ei tea, kes sind jälgida võib.

Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Helmut Hanke tutvustab käesolevas laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatus meresõidu kuue tuhande aastast ajalugu. Teos on kirjutatud populaarteaduslikus vormis ja sisaldab palju faktilist materjali. Autor manab lugeja silmade ette pildikesi antiik- ja keskaja merelahinguist, laevurite elust ja tööst galeeridel, kiiretel klipritel ja kaasaegsetel kaugsõidulaevadel. Lugeja saab põgusa ülevaate laevaehituse arengust vaaraode päevist kuni käesoleva ajani. Tähtis koht raamatus kuulub meresõidu tulevikuprobleemidele, marksistlik-leninistlikule mereseilamisele ja eriti allvee-kaubalaevanduse arengule.

Teos käsitleb Eesti ajaloo sõlmküsimusi nagu kas me olime siinsed algasukad, miks me kaotasime oma muistse vabaduse, miks me lõime oma riigi alles 1918. aga mitte varem ning miks libises meie riik 1939.a. käest. Tegemist ei ole pelga ajaloolise ülevaatega vaid see on "...rahvuse elulugu, lugu meie, eestlaste saatuset" kus peamiseks küsimuseks on "miks", mitte aga "mis".

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.
Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.
Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.
Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.

Liibüa päritolu kirjanik Hisham Matar sündis 1970. aastal Ameerika Ühendriikides pagulasperes, õppis Suurbritannias arhitektuuri ja elab seal tänini. Tema esikromaan „Meeste maal” („In the Country of Men”) jõudis 2006. a Bookeri preemia lõppvalikusse, „Naasmine” („The Return”) sai 2017. a Pulitzeri preemia. „Minu sõbrad” („My Friends”) pälvis 2024. a Orwelli preemia ja nomineeriti USA riiklikule kirjanduspreemiale.

Käsutamine ja kontrollimine pärsivad innovatsiooni ning kahjustavad meeskonna võimet teha oma tööd tõhusalt, on "Radikaalses siiruse" autor Kim Scott veendunud, kinnitades, et kehvade tulemuste taga pole muud kui puudulik juhtimine ja mittetoimiv meeskond. Väikefirma edukus saab tihti alguse kultuurist, mida iseloomustab kombinatsioon otsekohesest tagasisidest ja hoolivusest. Kui äri kasvab, liituvad ettevõttega uued näod ja ühtäkki muutub ülim otsekohesus, mis on lihtne, kui kolleegid tundsid üksteist hästi, keeruliseks. Kuna vastik agressioon on empaatiast tõhusam, saab see käitumisviis eelise. Võimuka molkusega silmitsi seistes taganevad paljud manipuleerivasse ebasiirusse, rohkem instinktiivse enesekaitse kui tahtliku valiku tõttu. Kultuur muutub mürgiseks – paljud "lipitsevad ülespoole ja kärgivad allapoole", vähesed on valmis "ütlema tõde võimule". Selline käitumine ei tapa ettevõtet kohe, küll aga viib uuenduste piinarikka surmani ning eluni täis vaikset meeleheidet. Tihti saadakse radikaalsest siirusest valesti aru, ajades selle segi Ray Dalio "radikaalse läbipaistvusega". Paljudele kõlab "radikaalne siirus" kui "lammuta-kohe-ja-ära-vastuta-hiljem". Scott on küll läbipaistvuse poolt, kuid ei usu siiski, et radikaalne läbipaistvus soodustab häid töösuhteid, aitab kaasa psühholoogilisele turvatundele või loob tõhusat ja õnnelikku töökultuuri. Erinevalt eneseteadlikkusest on suhteteadlikkus – mulje, mida teistele jäetakse – teema, millest on vähe kirjutatud. Suhteteadlikkus ei tähenda, et öeldu ei vii teist inimest rööpast välja. See tähendab oskust näha oma sõnade lühi- ja pikaajalist mõju, ning valima neid nii, et see oleks positiivne. Scott seab juhtimises suhteteadlikkuse ja heade suhete loomise kesksele kohale. "Suhted on teie töö sisu. Kui arvate, et suudate täita oma kohustusi juhina ilma tugevate suheteta, siis petate iseennast. Ma ei ütle, et piiramatu võim, kontroll ja autoritaarsus ei tööta. Need töötavad iseäranis hästi paavianikarjas ja totalitaarses režiimis," on Scott veendunud.

"Salakaval valu" on inglise kirjaniku Andrew Milleri esikromaan, mis kujunes kirjanduslikuks sensatsiooniks. Osavalt ülesehitatud jutustust geniaalsest arstist, kes ise ei tundnud valu, on arvustustes nimetatud tõeliseks triumfiks, inimsuse lätete lahkamiseks, kurvaks, naljakaks ja kauniks üheaegselt. Ning muidugi ka üheks tähtsaimaks kirjandussündmuseks 1997. aastal.

"Salaõpetus" esitab kolm põhiväidet:
On olemas kõikjalolev, igavene, piiritu ja püsiv reaalsus, tundmatu tegelikkus, kus vaim ja mateeria on üksteist täiendavad aspektid, kuid mille üle arutleda on võimatu, kuna see ületab inimese mõistmisvõime ja iga inimlik väljendus või võrdlus ainult ahendaks teda
Perioodilisus, nagu tõus ja mõõn, elu ja surm, uni ja ärkvelolek, või evolutsioon läbi tsükliliste muutuste on universaalne seadus
Kõik hinged on põhiolemuselt identsed universaalse Üli-Hingega, kes ka ise on tundmatu tegelikkuse aspekt

Sõltumata sellest, kas laps on sale või ülekaaluline, kas ta sööb tervislikult või andub kiirtoitudele, võib tema tervis olla ohus, on raamatu autorid veendunud. Lapsed mitte ainult ei tarbi rohkem suhkrut kui eales varem, vaid ka eri liiki suhkruid, mis on noorele organismile erakordselt kahjulik. Teadusuuringud kinnitavad, et suhkur ja magusained pärsivad südame, aju, maksa ja soole normaalset arengut ning mõjuvad laastavalt meie õppimisvõimele, mälule, maitse-eelistustele, isu regulatsioonile, impulsside kontrollile ja ainevahetusele. Kusjuures lapsed on täiskasvanutest märksa vastuvõtlikumad. Veelgi enam, kui tulevane ema tarbib ülearu agaralt suhkrut, võivad need valikud osutuda lapse tervisele laastavaks. Suhkru liigtarbimist saab ennetada, selle mõjudega tegeleda ja paljudel juhtudel neid ka tagasi pöörata. Selleks ei pea kaugeltki kõiki suhkruid ja töödeldud toite vältima. "Suhkrukindel" toob tunnustatud ekspertide abil välja järeleproovitud ja jätkusuutlikud lahendused, millega oma lapsi selles suhkruküllases maailmas kaitsta. Michael Goran on üle kolmekümne aasta uurinud laste rasvumise põhjuseid ja tagajärgi ning seda, kuidas mõjutab tervete laste toidusedel pikaajalist haigusriski täiskasvanueas. Ta on paljastanud toitumise ja tervise vahelisi seoseid imiku- ja lapseeas ning välja töötanud ja järele proovinud ainulaadseid sekkumisi nende probleemidega tegelemiseks. Tervisekäitumise ja toitumise spetsialist Emily Ventura on pea kakskümmend aastat õpetanud lastele ja perekondadele tervislikku toitumist. Ta on juhtinud tervishoiukampaaniaid Jamie Oliveri toidufondi ja rahvusvahelise organisatsiooni Slow Food heaks.

Bestselleriks saanud raamatus lahkab Michael Knowles metoodiliselt käimasolevat kultuurisõda, mille üks osapool on seadnud eesmärgiks nii põhjalikud muutused, et võib rääkida katsest Lääne kultuur lammutada. Autor vaatleb selle liikumise ideoloogilisi lätteid, arengut ja avaldusi, nagu poliitkorrektsuse juurutamine, võitlus kolonialismi, seksismi ja rassismiga (Black Lives Matter), monumentide purustamine jm.

Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus. Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud "1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal", kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.

Wall Street Journali bestseller. Juhtide väljakutse ei seisne mitte niivõrd uute ideede genereerimises, vaid nende realiseerimises. See aga eeldab püsivat muutust teiste käitumises, mis on liigagi tihti hädine tulema. Uuringud näitavad, et vaid 15% töötajatest teavad nimetada kuni kolme ettevõtte põhieesmärki ning üksnes 20% saavad aru oma tegevuste ja ettevõtte eesmärkide vahelistest seostest. Kuidas need kasinad numbrid tõusule pöörata, selgitab raamat "Täideviimise 4 Distsipliini", mis aitab juhtidel koos oma meeskonnaga nende kõige tähtsamaid eesmärke saavutada. Raamat toob välja erinevaid praktilisi distsipliine, et fookuse, võtmetegevuste, mõõtmise ning aruandluse najal erakordsete tulemusteni jõuda. Need selged ja lihtsad tööriistad näitavad arenguid ihkavale juhile, kuidas oma organisatsioonis soovitud muudatus sisse viia, et kõrgemat teeninduskvaliteeti, kliendirahulolu või müük tagada. Veel enne kui raamat kaante vahele sai, katsetasid autorid seda selget ning tõhusat meetodit ligi 1500 korral. Miks? Sest nad tahtsid olla absoluutselt kindlad, et see tõesti toimib.

Sisukord:

• Anni neitsipõlv
•  
• Tallinna narrid ja narrikesed
• Kuulsuse narrid
  Raha narrid
  Armastuse narrid
  Narride narr
•  
• Aadam ja Eeva
  Lihavõttekink
  Orelimängija
  Jõuluingel
  Kollid
• Järelsõna
• Selgitavaid märkusi

Milline kahe spordihetke täiuslik kontrast: Aastal 1986 kuulis Tallinna Kalevi sidemängija Avo Keel meeskonna Nõukogude Liidu kõrgliigast väljalangemisest Patarei vangla krappraadiost. Tema, Rein Link ja Parri Kruuda olid sattunud suurde pahandusse, mis läks maksma mitu kallist nooruseaastat. Ning äsja uhkelt kõrgliigasse kerkinud Kalev pikeeris kolme põhimeheta pilvepiirilt põhjamudasse. Aastal 2008 viskas Keel Audentese spordihallis käed taeva poole ja silm läks niiskeks. Uskumatu oli teoks saanud. Eesti oli EM-valiksarjas šokeerinud hilisemat võidumeeskonda Poolat, kindlustades esmakordselt pääsu finaalturniirile. Vahetunud oli mitu põlvkonda, võrkpallireeglid, riigikord ja Keele roll – nüüd istus ta treeneripingi –, aga lõpuks olime suures mängus tagasi.

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk. Raamatu autorid kirjeldavad, kuidas plaanisid esialgu kirjutada raamatut lähiajaloo poliitsündmustest ja Keskerakonna siseheitlustest, kuid järjest enam hakkas neid huvitama inimlik pool. "See, kuidas usinast erasekretärist ja säravast armukesest sai allaheitlik elukaaslane ja abielunaine, tööriist ja käsutäitja," märgivad nad raamatu sissejuhatuses. "Ja muidugi küsisime endalt kirjutamise käigus ka seda, kas Vilja on ses loos kannatanu või oskuslik manipulaator." Lugemise hõlbustamiseks on raamatu lõpus ka isikunimede loend.

Višnu on suremas. Ta lebab ühe Bombay kortermaja trepimademel ning samal ajal, kui ta jõukamad naabrid ei jõua kuidagi kokkuleppele, kus talle kiirabi peaks kutsuma, juurdleb tema, kas ta pole äkki jumal Višnu, mitte ainult oma maja, vaid kogu universumi kaitsja. Samas keeb tema ümber selle trepikoja igapäevane elu kogu oma kentsakuses. Veidravõitu ja groteskne, ent värvikas tegelastegalerii kajastab küll kaasaegse India linnaühiskonda, kuid samas ka tihedalt koos elavate inimeste kogukonda üldse.

Manil Suri on sündinud Bombays ning töötab praegu Ameerikas matemaatikaprofessorina. "Višnu surma", tema meisterlikku esikromaani on kriitikud võrrelnud nii maailma romaaniklassikaga, kui ka näiteks Arundhati Roy "Väikeste Asjade jumalaga".

Raamatu kaanelt: William Dalrymple´i «Xanadus. Otsimisretk» avab Varraku uue rännuraamatu sarja. Seda raamatut on nimetatud tõeliseks tähelennuks reisikirjanduses. Autori intelligentsus, vaimukus ja terased tähelepanekud annavad ka kõige tavalisematele kogemustele mingi ajatuse ja erakordsuse. Ta kannab edasi suurte inglise rännumeeste traditsiooni, kes enamasti oskasid nähtust ka paeluvalt kirjutada. Loodame, et esimese autori ja teose valik on sümboolne, ning et tulevane sari kujuneb niisama eredaks ja sisukaks nagu William Dalrymple´i edasine karjäär.