Tooted

Seitsmendas raamatus askeldab väsimatu Arve Jomm juba meie lähiminevikus – 80-ndail aastail. Sündmustiku olulisemaks teljeks saab peategelase mure, kuidas toimida oma hõbedapeitvaraga, mis on maetud ühe Süda tänava maja keldrisse.

Bree Tanner vaevu mäletab elu enne oma tavatult võimsaid aistinguid, üliinimlikke reflekse ja pidurdamatut jõudu. Elu enne lakkamatut verejanu… elu enne seda, kui temast sai vampiir. Bree teab vaid, et kooselu teiste verinoortega tähendab vähe kindlustunnet ja veel vähem reegleid: valva oma seljatagust, ära tõmba endale tähelepanu ja ennekõike – ole päikesetõusuks kodus, või sure.

Artiklite kogumik tutvustab Johann Köleri 150. sünniaastapäevale pühendatud teaduslikul konverentsil Tallinnas ja Tartus 1976. a. esitatud ettekandeid. Sisu: Johann Köler ühiskondliku võitlejana J. Köleri ja C. R. Jakobsoni koostöö Johann Köleri koostöö läti ühiskonnategelase Krišjanis Valdemarsiga J. Köleri varasest portreeloomingust Johann Köleri kodumaa-ainelised teosed Johann Köleri esimene välisreis aastatel 1857-1862 Johann Köleri joonistused ENSV Riikliku Kunstimuuseumi kogudes Johann Köleri tegevus freskomaalijana Johann Köleri biograafia Rjazani lehekülgi J. Köleri käsitlus eesti ajakirjanduses 19. sajandil Eesti ajakirjandus Johann Köleri postuumsest näitusest Reproduktsioonid Резюме Список репродукций Summary Reproductions Tahvlid I-XVIII Tahvlid XIX-XXVI

Eesti teaduskeele konverents Tallinna Ülikoolis 04.12.2009.
Sisukord:
Saateks
Aianduse, eriti pomoloogia eestikeelse oskussõnavara lätted. Toivo Univer
Eestikeelsete rahvapäraste taimenimede kategoriseerimine ja selle rakendatavus tänapäeval. Raivo Kalle, Renata Sõukand
Inimloetav ja masinloetav: mõistete analüüs. Priit Parmakson
Rahvusvahelisuse ja interdistsiplinaarsuse mõju teaduskeelele argikultuuri uurimise näitel. Tiiu Jaago
Tõlkevõhik keele- ja lugemisoskuse valdkonna terminivarast. Krista Kerge
Eesti keele probleeme ülikoolide trükistes. Ülo Sõstra
Terminiteadusest eesti teaduskeeleni. Peep Nemvalts
Artiklite kokkuvõtted inglise keeles.

"Lugu on nii, et me leidsime tolle naise käekoti üles," ütles ta. "Käekoti?"
See sõna jäi nagu õngekonks Pelle mällu kinni, aga talle ei antud aega selle üle juurelda.
"Jah, tal oli käekott ühes, aga seda ei leitud. Sugulased, keda ta linnas vaatamas käis, kinnitasid seda ja me muidugi teadsime, et see peab kuskil olema."
"Nojah," ütles Pelle, "see on ju õigus. Olgugi et sellest ajalehes ei kirjutatud."
Jonsson vaatas talle kavalalt naeratades otsa, nagu oleks ta kõigest hoolimata tema terasust hinnanud.

Balletikriitik Ago Herkül: "Meie teatriloos on Juta Lehiste ammu olemas olnud – 1960/61. a teatrihooajast. Kes siis on Juta Lehiste? Andehunnik. Omas žanris ületamatu. Balletis teda kellegagi võrrelda ei ole võimalik. Kõik Juta Lehiste laval loodu on kordumatu ja jäljendamatu. Kui tohin öelda ainult ühe isikliku elamuse Eesti balletiteatrist, siis on see Eino Tambergi / Mai Murdmaa / Juta Lehiste / Tiit Härmi "Joanna tentata" aastal 1971. Selle lavastusega toodi rahvuslikku kultuuri uus suurus, uus mõõde. See oli kõrgkultuur." Ballettmeister Mai Murdmaa: "Juta valdas oma keha ja närvikava, tal oli võrratu situatsioonidesse sisse elamise võime, uskumine nendesse olukordadesse. Tema näitlejalik sisseelamise kunst, see tegi temast Suure Artisti." Balletipedagoog, ballettmeister ja Tallinna Balletikooli esimene direktor Anna Ekston: "Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Juta Lehiste on meie kultuuris tähelepanuväärne nähtus. Harva võib kohata tantsukunstis (aga mõiste "tantsukunst" on palju laiem kui "ballett") nii orgaanilist liikumise ja näitlejameisterlikkuse sünteesi kui Lehistel. Isegi siis, kui ta rollist sõltuvalt on pidanud oma välimust grimmi abil tundmatuseni muutma, end moondama, on ta oma väljendusrikkuse, musikaalsuse ja osasse sisseelamisvõimega jäänud eredaks individuaalsuseks." Raamat on ilmunud tänu Angela Arraste ja Tallinna Ülikooli endise koreograafiaosakonna kolleegide initsiatiivile. Raamatuga on kaasas DVD eredamate hetkedega Lehiste tantsuloost.

Tuntud krimikirjaniku teos advokaat Perry Masoni tegemistest.

Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.

Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Romaani tegevuskohaks on üksildane idülliline mereäärne koht, kus puhkavad ka mõned nimekad inimesed. Ühel hommikul leitakse tuumafüüsik Karl Sonning rannaribalt surnuna, väike nikeldatud ankur nööripidi jalgades. Lugu hakkab uurima kriminaalinspektor Kollom; selle käigus harutub lahti kahtlustavate inimeste omavaheliste, üsna keerukate suhete lõngasasi ning saab järgemööda kinnitust igaühe alibi.

Raamatus jutustatakse tänava kui kollektiivse eluruumi ja arhitektuuriansambli ajaloolisest arengust epohhiloonud näidete varal. Kirjutatud populaarses vormis, mõeldud laiale lugejaskonnale, mõistmaks kriitiliselt oma elukeskkonda ja aitamaks kaasa selle edasisele arengule.

Tartu ja purjetamine? Sageli paneb see imestunult kulme kergitama. Ammustel aegadel käisid kaubateed mööda meresid-jõgesid-järvi, teatavasti ka Võrtsjärvelt Emajõge pidi Peipsile ja osalt läbiti seda kindlasi ka purjede abil. Aga sportlikust huvist on tartlased purjede all liikunud vast 100 aastat, kuid seilatud on ikka nii Emajõel, Võrtsjärvel kui Peipsil. Emajõel Tartu linna piirides pole enam purjetamiseks ruumi, mõned võistlused peetakse ka Võrtsjärvel, enamus Saadjärvel. Ja see, et Nõukogude ajal oli "meri kinni", hoogustas sisevetel purjetamist. 1960-nendatel aastatel Võrtsjärve ääres Tammel toimunud noorte purjetajate laagrites oli isegi 150 osavõtjat ja ootamatult paljudel "tegijatel" on teatud eluetapil olnud purjetamine oluline. Miks, sellest üritamegi siin aru saada.

"Kalevipoja teekond" avab läbi kolme vestluse kunstnik Tauno Kangro mõttemaailma, kuhu mahub mure ühiskonna suhtumise pärast loomingusse ja loojatesse ning rõõm uutest ideedest ja võimalusest neid jäädvustada.

Illustreeritud värvifotodega.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Prantsuse kirjaniku Jean Cayrolli romaan jutustab tavalisest prantsuse perekonnast, kes otsustab rajada endale Pariisi lähedale maakodu. Paraku on aasta 1939. Autor maalib haaravalt nii koomilisi kui ka traagilisi pilte rahuajast ja sõja algusest, Prantsusmaa lüüasaamisest ja okupeerimisest, alistumisest ja vastupanust. Tegelaste nägemustes aimub tõsist muret inimkonna tuleviku pärast, mis teost vahetult tänapäevaga seob.

Christopher Robin Milne on maailmakirjanduse üks kuulsamaid prototüüpe. Oma isa A. A. Milne loodud Puhhi-maailmas sai ta kohe nõnda endastmõistetavaks muinasjutukujuks Metsa-loomade seas, et vähesed mõtlesid talle kui reaalselt eksisteerinud poisikesele ning veel vähesemad teadsid midagi ta elukäigust. - Kuni ta 1974. aastal ootamatult avaldas autobiograafilise esikteose "Võlutud paigad", et rääkida oma perest, mänguasjadest, millele isa elu oli andnud, lapsepõlvest, milles tõelisus oli segunenud väljamõeldisega, hilisemast elukõigust, kõigest muustki.