.png)
Tooted
Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!
Balthasar Russowi romaan
Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!
Balthasar Russowi romaan
Ps! Olemasoleval eksemplaril on ümbrispaber puudu!
Tetraloogia viimane köide viib lõpule Liivimaa krooniku Balthasar Russowi romaani.
Suure vene nõukogude poeedi Vladimir Majakovski (1839-1930) kaks populaarsemat näidendit. Mõlemad esindavad satiirilist suunda tema loomingus.
""Lutikas" - see on teatrivariatsioon põhiteemale, millest ma olen kirjutanud luuletusi ja poeeme, joonistanud plakateid. See teema on võitlus väikekodanlusega," iseloomustab Majakovski ise asjaomast komöödiat 1929. aastal.
Ja arutleb: "Kuidas meeldib mulle endale see tükk? - Ta meeldib mulle sedavõrd, kuivõrd ta ei meeldi olesklejale. "Pealtnäha olustikuline väikekodanlus kasvab üle politiliseks väikekodanluseks; on rabavalt iseloomulik Majakovski loomingulistele taotlustele, kuidas ta näidendi lõpetab: loomaaias puuris istuv kangelane Prissõpkin pöördub uudishimulike - ühtlasi saalipubliku - poole ja kutsub enda kõrval istet võtma.
Erilaadne "Lutika" drastilisuse kõrval on draama "Saun". Mõeldud teatriagitatsiooniks ja ka protestiks teatri kammerlikkuse, psühholoogitsemise vastu, teatab Majakovski. Mõeldud saunaks bürokratismile, kitsarinnalisusele. Siin on olemas isegi positivne kangelane (lohutuseks nendele, kes "Lutikas" seda ei leidnud), kes kehastab vaba, lennukat mõtet: Tšudakov. Tšudakovi leiutatud ajamasin sümboliseerib sotsialistliku ülesehitustöö tempot.
“Rooma kirjanduse antoloogia” ülesanne, nagu talle eelnenud “Kreeka kirjanduse antoloogia” omagi, on tutvustada eesti lugejale emakeelses tõlkes antiikkirjanduse suurteoseid: ehkki mõeldud eeskätt õppevahendiks ülikoolile, on ta adressaadiks siiski hoopis laiem üldsus.
Koostamise printsiibid olid enam-vähem samad mis “Kreeka kirjanduse antoloogia” puhul – anda võimalikult terviklikke teoseid või nende ulatuslikumaid osi, vähem lähtudes krestomaatiate katkendite-printsiibist.
Aine on jagatud nelja perioodi. Arhailise perioodi kirjandusest, mis meieni on jõudnud peamiselt katkenditena, on antud mõnede ulatuslikumate Enniuse fragmentide kõrval piisavad näited sel ajal õitsenud komöödiast. Rooma kirjanduse kõrgaeg, meie ajaarvamise eelne sajand, nn. kuldne ajastu, on esindatud kõige täielikumalt. Järgnev periood Augustuse surmast aastal 14 m.a.j. kuni Hadrianuse surmani aastal 138, nn. hõbedane ajastu, on kirjanduslikult õige kirev; kogu selle mitmekülgsust ei suuda käesolev valik vahendada. Kirjanduse langusaega, nn. vaskset ajastut, iseloomustab võitlus traditsioonilise vana ja juba küpsevate uute, keskajale lähenevate elementide vahel; viimaste seas pole kaugeltki viimasel kohal laialt leviv kristlus. See võitlus peaks küllaldaselt kajastuma antoloogias esitatud palades.
