Tooted
11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.
Ajalooline romaan "Avignon" annab laiahaardelise ja sügava pildi keskaegsest Euroopast. 1346. aastal oli Avignon õitsev ja edenev linn. Oma sõbralikkuse sallivuse ja jõukuse poolest tuntud Avignoni valitseb paavst Clement VI. Seal eraldatud maa-alal elavate juutide elu oli tihedalt seotud kristlaste eluga ning pinged linnas mõjutasid mõlemat kogukonda. Musta surma - katku saabudes kisti aga kõik selle kunagi nii jõuka linna elanikud meeleheitlikku võitlusse ellujäämise nimel.
1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.
See raamat on Eesti esimese iseseisvusaja politseist.
Rahvasuus räägitakse temast tänapäeval lausa legende. Kas neil juttudel ka tõepõhi all on? Seda otsustagu lugeja ise.
Raamat on kirjutatud ajaloodokumentide põhjal ja illustreeritud fotodega.
Venemaa legendaarsest valitsejannast Katariina II-st rääkiv raamat, mis keskendub tema kirglikule eraelule, favoriitide edutamisele ja tagandamisele ning tema rollile Venemaa lähendamisel Lääne-Euroopale, eriti vaimsuse ja kultuuri valdkonnas.
Tuhandeid aastaid tagasi juhtisid elu arengut Maal ebatavalised olendid, kes panid aluse inimkonna eksistentsile sellisel kujul, nagu me seda tänapäeval tunneme. Nende kõikvõimsate ja kõiketeadvate olendite vaim ilmneb salapärastes Stonehenge’i monoliitides ning kummalistes, kuid ülimalt tähenduslikes kontsentrilistes kiviringides Golani kõrgendikul – mõlemad eeldasid sügavaid astronoomiaalaseid teadmisi. Õpetades inimest taevasse vaatama, pärandasid nad meile kosmilise koodi. See raamat on hoolsa uurimustöö tulemus, mis käsitleb inimese loomist ja selle põhjusi ning sedastab, et inimkonnale on määratud elada halastamatu ettemääratuse ja tujuka saatuse meelevallas.
Zecharia Sitchin söandab tuua muistsete, isegi piiblist vanemate sumeri tekstide sügavusest päevavalgele prohvetluse olemuse ja ajaloolised tõed, mis on kaua olnud umbusu ja vääritimõistmise varjus – koodi, mida kasutasid meie liigi loomiseks tähtedelt tulnud geniaalsed olendid.
"Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke).
"Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis"... Võib küsida, mida oskas üks tudeng - olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht - oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid."
Ajaloodoktor Feliks Kinkar vaatleb oma raamatus 20. sajandi alguses loodud ja kuni Esimese maailmasõjani edukalt arenenud baltisaksa haridusseltside tegevust Eesti alal.
Uurimusest selgub nende seltside järjekindel töö ja silmapaistvalt head tulemused emakeelse kultuuri ja hariduse edendamisel, vaatamata üha tugevnevale venestamispoliitikale. Edu eelduseks oli kõigi saksa ühiskonnakihtide, nii lihtinimeste, haritlaste, vaimulike kui ka aadlike aktiivne osavõtt selles liikumises.
Kuigi tihedam koostöö eestlaste ja sakslaste vahel sellel alal puudus, aitas saksa seltside tegevus ka eestlastel võidelda ähvardava venestamispoliitika vastu ning oli eeskujuks analoogiliste eesti haridus- ja kultuuriseltside loomisel. Vaadeldud seltsid olid see alus, millest kasvas välja Eesti Vabariigis kuni 1939. aastani edukalt tegutsenud saksa vähemusrahvuse kultuuriautonoomia.
Delors’i „Memuaarid“ annavad ülevaate ebatavalise intellektuaali, ametiühingutegelase ja poliitiku teekonnast, mille omanäolisus ei ole tema populaarsust prantslaste hinnangul vähendanud. Pärast Prantsusmaa Keskpangas töötamist, kus ta unistas kinost, kõrgmoest ja ajakirjandusest ning aktiivsest ametiühingutööst, leiame Delors’i valitsuse kulisside tagant nööre tõmbamas, Riiklikust Plaanikomiteest, peaminister Chaban-Delmas’ nõunikuna ning nn uue ühiskonna loojana. Pärast lektoriametit ülikoolis valiti Delors Euroopa Parlamenti ning temast sai Mitterrand’i valitsuse rahandusminister. Seejärel pühendas ta end Euroopale, olles kümme aastat Euroopa Komisjoni president. Veerandsada aastat pärast Monnet’d, Schumani ja Spaaki kuulus Delors Euroopa järgmises põlvkonnas majandus-, raha- ja poliitilise liidu eest võitlejate hulka. Ühisraha euro seisukohast olid Schmidt ja Giscard teerajajad, Kohl ja Mitterrand patroonid ning Delors ämmaemand. Ajalugu kirjapanduna ühe selle peamise tegija poolt. Eessõna on kirjutatud koostöös kirjaniku ja ajakirjaniku Jean-Louis Arnaud’ga.
"Helista vanaemale, kui midagi peaks juhtuma ja sul on abi vaja," ütles ema Carey´le enne lahkumist.
Kui Carey Tildri-nimelise hobusega minema hakkab, ütleb ta Hannah´le, et see võiks ka kaasa tulla, kuid Hannah vihkab ratsasõitu. Kohemaid on maamaja täis Hannah salapäraseid tuttavaid. Varsti kasutavad Hannah ja ta sõber ära terviseprobleemi, mis on vaevanud Carey´t sellest ajast saadik, kui ta meningiiti põdes. Siis kaob Carey´ mobiil - tema eluliselt tähtis ühendusliin. Hirm nahas, lahkub ta koos hobuse Tildri ja kolli Tinaga saarelt ning asub teele oma vanaema juurde.
Lugu Carey´ pikast ja sageli ohtlikust teekonnast koos oma kahe armsa ja alatihti saamatu loomaga, üllatava lõpuga lugu reetlikkusest ja tagaajamisest.
Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele
Ta oli rohkem kui kaunis - ta oli lausa võrratu. Emily Lyonina sündinud leedi Hamiltoni pilgus oli taevasina ning huultel tuleleegid. Väikeses Walesi ja Iiri mere vahele kiilutud külas 26. aprillil 1765. aastal ilmavalgust näinud laps kasvas üles äärmiselt vaestes oludes. Sepaametit pidanud isa suri kaks kuud pärast tütre sündi. Ema Mary ei osanud lugeda ega kirjutada.
Väikesele Emilyle, keda kutsuti Emmaks, sai ometi osaks erakordne saatus. Iseendalegi üllatuseks tõusis ta Londoni seltskonnaredelil üha kõrgemale positsioonile ning abiellus lõpuks lord William Hamiltoniga, kes oli Tema Majesteedi Kuninganna saadik Napoli Kuningriigis. Mees oli Emilyst kolmkümmend viis aastat vanem ning temasse meeletult armunud.
Tänu lordile tegi maatüdrukust saadikuprouaks saanud Emma tutvust kirjandus-, kunsti- ja muusikamaailma ning poliitika telgitagustega. Abikaasa õhutusel avastas ta endas lauluande ning erakordsed miimivõimed. Ühel 1793. aasta sügishommikul saabus Napoli reidile laev Agamemnon, pardal noor kapten Horatio Nelson. Mees oli kolmekümne viie aastane ning juba kuus ja pool aastat abielus. Noore saadikuproua ja tulevase admirali vahel tärkas kirg, mis väärib legendi...
"Minu nimi on Charlene Boher ja ma olen üheksateistkümneaastane. Varsti saab juba kaks aastat, kui ma siin hallitan, oodates iga päeva möödumist, lõppu. Vaevalt lapsepõlvest välja astunud, sain ma hakkama parandamatu teoga." Charlene Boher jutustab oma lugu vanglakaristust kandes. Kõik algas üsna tavaliselt - kahe teismelise tüdruku, Charlene'i ja Sarah' sõprusest...
"Mulle näib, et tänapäeva suurim ajadus on laiahaardelisem nägemus Jeesusest Kristusest. Peame nägema teda kui isikut, kelles üksinda elab kogu Jumala täius. Ainult tema läbi võime kogeda täiuslikku elu. Piibel on otsekui prisma, kus Jeesuse Kristuse valgus muutub paljudeks kauniteks värvideks. Piibel on portree Jeesusest Kristusest." Käesolev raamat aitab meil seda portreed selgemalt näha. John Stott vaatleb Piibli kultuurilist, sotsiaalset, geograafilist ja ajaloolist tausta. Ta esitab kokkuvõtlikult Piibli loo ja selgitab selle sõnumit. Tema eesmärk on, et me mõistaksime Piiblit paremini, rakendaksime selle õpetust täiuslikumalt ellu ja kasvaksime niisugusteks inimesteks nagu Jumal meid näha tahab.
Selles raamatus jutustab üks vanaisa oma kogemustest üheteistkümne lapselapsega, kuidas ta õpetas neid tegema asju „vanaisade moodi".
Näiteks viisakat käitumist, enda ja teiste austamist, lihtsate toitude valmistamist, rõivaste ja jalatsite korrashoidu, armastust looduse ja aiatöö vastu, suhtlemist sõpradega, esmaabi andmist, lõbusaid vanaaegseid mänge ja veel palju muud.
Poola kirjaniku ja teleajakirjaniku Roman Dobrzyński usutlus esperanto keele looja L. L. Zamenhofi lapselapse L. C. Zaleski-Zamenhofiga on huvitav, ajaloolise väärtusega kirjapanek, mis tutvustab kahe suure isiksuse, Doktoro Esperanto ja tema Prantsusmaale elama asunud ehitusinsenerist pojapoja kaasaega, elu ja saatust.
See on sisukas kolmekõne võrdsete partnerite vahel, mille ulatuslik teemade ring hõlmab muu hulgas rahvaste ja riikide ajalugu, keeleteadust ja tehissaarte ehitamist.