Tooted

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks.

„Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku.

Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.

Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.

Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”

Ae, hea!

Ma olen psühholoog ja maailma parandaja. Luuletusi olen kirjutanud ajast, kui end mäletan. Tolles hullumeelses maailmas, kust ma pärit olen, oli see ainus viis olla endale lähedal, olla endaga aus. Minu jaoks on sõna püha, erutav ja lohutav ühteaegu. Nähtusi sõnastades saan endast ja maailmast paremini aru. Siin raamatus on luuletused aastatest 2007–2024. Läbiv niit on inimeseks olemise kohati absurdse ja pöörase kogemuse vaatlemine läbi olustike, suhete, krahhide ja unistamise. Kui naudid armastavat irooniat ja soovid teada, kuidas absoluutselt igast kõrgusest on võimalik käppadele kukkuda, siis on see raamat sulle.

Mahedate kohtumisteni ridade vahel

Tiina

Stephen Fry Kreeka müütide sarja teine raamat.

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry jutustatuna saavad need veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks.

Sarja esimeses raamatus saime lähemalt tuttavaks uhkete jumalatega, nüüd aga näeme, milleks on suutelised võimas Herakles, vapper Iason, kaval Theseus ja teised, kes püüavad täita võimatuid ülesandeid ja viia ellu unistusi, pälvivad ühtede jumalate soosingu ja langevad teiste raevu alla, püüdlevad kõrgele ja langevad kõrgelt, kuid ei ole kaugeltki lihtsalt jumalate mängukannid. Kätte on jõudnud surelike kangelaste aeg.

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised.

Tuntud koomiku Stephen Fry poolt ümber jutustatuna saavad nad veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks. Majesteetlik ja naistemaias Zeus, armukade Hera, armutu Artemis, särav Apollon ja paljud teised tuttavad, kuid siiski kauged tegelased saavad inimliku näo ja ärkavad taas kord ellu. Raamatust, kus jutustatakse Kreeka jumalate, titaanide ja teiste ajaloo koidiku müütiliste olendite sünnist ja elust enne inimesest kangelaste tulekut, saame muuhulgas teada, miks pole mõistlik oma naist pahandada, isegi kui oled suur jumal Uranos, miks valmistas Athena sünd jumalate kuningale Zeusile omajagu peavalu, miks ei ole olemas rohelisi ja koobaltsiniseid inimesi ning palju muud.

Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare'i aegadest peale.

Barcelona tänavatel hulkudes kuuleb viieteistaastane Óscar mahajäetuna paistvast häärberist lummavat aariat. Poiss hiilib majja ja tutvub Marinaga, kes elab seal koos oma kurbusest muserdatud isaga ning kannab ka ise endas seletamatut nukrusepitserit. Marinast ja tema isast saab Óscarile otsekui uus pere, maailm, kuhu internaatkooli argipäevast põgeneda. Noored hakkavad jälitama looritatud naist, kes külastab vanal surnuaial nimetut hauda, ja jõuavad tasapisi aastakümnete eest tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema armastatu saladuse jälile. Mänguna alanud seiklus muutub aga ohtlikuks tegelikkuseks, kui inimesed Marina ja Óscari ümber hakkavad surema ja mineviku varjud ärkavad ellu. Kas saatust ja surma saab üle kavaldada?

Sarja kolmandasse köitesse on koondatud Ursula K. Le Guini lühijutud Meremaast. Neis arendab ta teemasid, mis on tema romaanidest välja jäänud või vähem käsitlemist leidnud. Eelkõige puudutab see naiste rolli maailmas, kus meestele kuuluvad võim ja võlukunst. Lühijuttudes on võimalik kohtuda ka vanade tuttavatega – Gedi ja Ogioniga –, samuti saada teada midagi uut Roke kooli kohta.

Algsele "Meremaa juttude" köitele on lisatud ka hiljem ilmunud lühijutud, autori ülevaade saarestiku ajaloost, etnoloogiast, müütidest, kultuurist ja keelest ning Le Guini loeng "Parandatud Meremaa".

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna. Aga oskab ka varjata oma autorit ja sünnilugu. 1967. aasta kuumal juulipäeval läheb Odelle Bastien Londonis Skeltoni galeriisse teadmisega, et kohe muutub tema elu täiesti teistsuguseks. Viis aastat tagasi saabus ta koos sõbrannaga Trinidadist Londonisse ja on püüdnud seal endale kohta leida. Nüüd on talle pakutud masinakirjutaja tööd suurilmaliku ja salapärase Marjorie Quicki juhendamisel. Ehkki Quick võtab Odelle’i oma tiiva alla ja julgustab teda kasutama võimeid, mida too õieti ei teadnud endas olevatki, jääb naine ise saladuseks – ka siis, kui galeriisse tuuakse mõistatusliku ajalooga tundmatu meistriteos.

Tõde maali kohta peitub 1936. aastas ja suures Hispaania maamajas, kus tuntud kunstikaupmehe tütar Olive Schloss hellitab omi lootusi. Sellesse haprasse paradiisi satub kunstnikust revolutsionäär Isaac Robles koos poolõe Teresaga, kes imbuvad Schlosside perekonda, tuues kaasa plahvatuslikud ja hävitavad tagajärjed.

Haarav ja pingeline „Muusa“ on unustamatu romaan püüdlustest, identiteedist, kinnisideedest ja armastusest, pettusest ja ehtsusest. Varem on eesti keeles ilmunud Jessie Burtoni menuromaan „Miniaturist“.

Üle 3500 tsitaadi, mõttetera ja remargi ajaloo, moe, ilu, naiste ja meeste, suhete, teaduse, perekonna, kunsti, kultuuri, laste, kirjanduse, pesu, juuste, töö, motivatsiooni, inspiratsiooni, naiste õiguste, toidu, tantsu, tervise, võrduse ja veel palju-palju muu kohta. See hiiglaslik naiste tsitaadikogu tõestab lõplikult ja ümberlükkamatult, et naised teavad tõepoolest kõike! Raamat on tulvil tarkust, huumorit ja inspiratsiooni ning võimaluse samastuda paljude Eesti ja muu maailma rohkem või vähem tuntud naistega.

Stephen Fry Kreeka müütide sarja neljas raamat.

Lõppenud on Trooja sõda, senise ajaloo kõige suurem ja verisem konflikt. Paljud kangelased on võitnud igavese kuulsuse, paljud langenud, võimas ja uhke linn on kavalusega vallutatud, linnaelanikud tapetud või orjastatud. Kuid jumalad, kes osalesid sõjas ja püüdsid selle käiku suunata, ei ole rahul – kas tõesti võivad kreeklased, kes ennast linna rüüstamisega häbistasid, nüüd lihtsalt rahulikult koju purjetada? Või peaksid nad saama karistatud oma julmuse ja ahnuse eest …

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry jutustatuna saavad ühed maailma vanimad lood veelgi enam värve ja muutuvad veelgi haaravamaks.

Olle on varateismeline poiss, kelle perekond kolib linnast väikesesse külakesse metsade vahel, lootes siin rahus ja vaikuses vabaneda neid linnas kummitanud probleemidest, muuhulgas koolikiusust tekkinud traumast. Oodatud lahendusi aga ei saabu, perekond saab uue raputuse hoopis ema ränga haiguse kujul.

Peale Olle on selles loos teinegi minategelane – noor naine, kes astub poisi isaga salasuhtesse. Lihtsa armukolmnurga taga peitub Olle jaoks müütiline ja unenäoline võrgustik, mis viib hapra psüühikaga poisi mõistmiseni, et millegi saamiseks tuleb alati midagi ohverdada. Nõutav ohver võib olla aga teinekord ebaproportsionaalselt suur.

Ühtlasi vaetakse teoses igipõlist küsimust: mis vallandab inimeses pesitseva kurjuse? Kas seda teeb ümbritsev keskkond või pakub kurjusele vaba voli andmine inimesele endale teatavat naudingut? Milliseid tegusid on valmis sooritama meeleheitele viidud inimene? Kas teda juhib vaba tahe või temast väljaspool asetsev jõud?

Eesti televaatajaid saatesarjas "Appi tuleb selgeltnägija" oma võimetega imestama ja imetlema pannud Ilona Kaldre on nüüdseks juba kauaaegne tuttav miljonitele televaatajatele Ukrainas, Lätis ja Venemaal. Skeptikutele, kes selgeltnägemist kohe kuidagi ei usu ja arvavad ekraanil nähtu hookuspookuseks, on Ilona Kaldre lugematuid kordi öelnud: "Olen alati austanud ja austan edaspidigi iga inimese õigust vaadata või mitte vaadata, uskuda või mitte. Skeptikuid jätkub alati ja kõikjal, minu asi ei ole neid ümber veenda." Käesolevas raamatus räägib selgeltnägija Ilona Kaldre oma lapsepõlvest, kooliajast ning sellest, kuidas kõik alguse sai. Ilona Kaldre mõtisklused ja soovitused aitavad leida lahendusi nii mõnelegi murele ja probleemile.

Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa miniatuurikogu „Sirelilillad stilettod“ koondab kimbu lugusid, mis võiksid vabalt olla väljamõeldised, aga võivad olla ka päriselt juhtunud. Absurdi piirimail aset leidvad kohtumised inimeste, sündmuste või nähtustega öises kultuurimajas, Vilniuse magalarajoonis, kartulipõllul või haiglas liigutavad, võivad vihastada või hoopis naerutada, kuid kindlasti ei jäta need ükskõikseks. Lugude reaalsuse ja unenäolisuse õhustikku toetavad kunstnik Liis Karu fotod, viies lugeja rännakule iseendasse.

„Usun, et olen pärinud lugude jutustamise võime oma emalt, kes oli näitleja ja lavastaja. Ema oskus lugusid rääkida ja elu absurdseid juhtumeid naljaks pöörata nii, et pildid veel aastaid hiljem elavalt silme ees püsivad. Ma usun, et lood on need, mis meid inimestena ühendavad ja hingeuureteni puudutavad,” ütleb Tiina Saar-Veelmaa.

Tiina Saar-Veelmaa on varem kirjutanud kaheksa raamatut, neist viimastena on ilmunud „Tööga õnnelikuks” (2022) ja luulekogu „Kas ma ütlesin moonid” (2024).

Isabel Dalhousie mõtleb sageli sõpradele, vahetevahel armukestele, mõnikord šokolaadile. Edinburgh' filosoofina on ta oma seisukohtades kindel. Ta võib retsenseerida raamatut pealkirjaga "Kõlvatuse kiituseks" tulise eetikajüngrina, ent reaalne elu on... veidi teistsugune, eriti kui mängu tuleb Jamie, noorem mees, kes oleks pidanud abielluma Isabeli vennatütre Catiga. Jamie võluvus tekitab Isabelis ebamugavust ja eetilisi kõhklusi.

Kui Cat sõidab Itaaliasse puhkama, lubab Isabel tema delikatessipoe eest hoolitseda. Avastanud, et üks klientidest, kellele on hiljuti siiratud süda, tundub mäletavat asju, millel pole ratsionaalset seletust, sukeldub Isabel pikemalt mõtlemata ohtlikku uurimistöösse. Samal ajal tuleb tal aga võidelda ka kiusatusega, mis satub ta teele mitmes erinevas vormis, näiteks šokolaadi või hurmavate itaallaste kujul.

Alexander McCall Smith on kirjutanud üle kaheksakümne raamatu mitmesugustel teemadel. 1999. aastal saavutas ta ülemaailmse tuntuse raamatuga "Esimene daamide detektiiviagentuur". Seejärel pühendus ta ilukirjanduse kirjutamisele, mille tulemusena on ilmavalgust näinud ka sarjad "Scotland Street 44" ja "Corduroy Mansions". Isabel Dalhousie juhtumitest on eesti keeles varem ilmunud "Pühapäevane filosoofiaklubi".

Lilli on tundliku romantiku hingega 40-aastane naine. Teda iseloomustab äärmiselt pessimistlik ja murelik meelelaad, mis kohati tundub olevat isegi liigagi depressiivne. Olles õnnetus pikas abielus, ei oska ega suuda ta oma piinavat eksistentsi lõpetada ei otsesel ega kaudsemal viisil. Ta filosofeerib elu, surma, hinge, armastuse, aja ja õnne teemadel, mõtiskleb ikka ja jälle oma tunnete üle ega oska lahti lasta minevikust. Tema parimaks sõbraks on muusik, helilooja ja dirigent Olli, keda ta tunneb põgusalt juba lapsepõlvest, kuid kelle sügavam hingemaailm rullub Lilli ees tasapisi lahti neilsamul päevil, mis kirjeldavad põrgulikke piinu igapäevases argielus toimetulekul.

On Stella 14. sünnipäeva hommik ja tüdruk ootab kannatamatult, et ema teda äratama tuleks. Aeg muudkui läheb, aga kedagi ei ilmu. Kui Stella lõpuks kööki astub, leiab ta eest üksnes tassi jahtunud kohvi, nagu oleks ema korraks õue läinud. Ka aasta hiljem pole ema tagasi tulnud. Nüüd elab nende kodus vanatädi Asta, kellest on saanud tüdruku ametlik hooldaja. Siiani on Stellal õnnestunud igapäevatoimetuste ja ema kaotusevaluga toime tulla, ent see näiline tasakaal paisatakse segi klassivenna peol, kuhu on kutsutud meelt lahutama selgeltnägija.

Stephen Fry Kreeka müütide sarja kolmas raamat.

Jumalad on sündinud ja võimsaks saanud, maailma on ilmunud ka surelikud kangelased, kelle vägiteod ei jää jumalate omadele palju alla. Kuid tulevikus terendab midagi sünget: ahnus, armastus ja verejanu tõukavad maailma selle seni kõige suurema konflikti poole. Juba on sündinud naine, kelle pale saadab Trooja poole teele tuhat laeva, ja juba ootab kusagil üks üsna süütu väljanägemisega õun …

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry jutustatuna saavad need veelgi enam värve ja muutuvad veelgi haaravamaks.

Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut.

"Viimane ükssarvik" on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas.

Peter S. Beagle on 1939. aastal sündinud tunnustatud fantaasiakirjanik, kes on saanud ohtralt auhindu, muuhulgas ka Hugo ja Nebula auhinna. Juba tema esimene raamat "A Fine and Private Place" pälvis suurt tähelepanu ja selle jäetud muljet on hiljem jaganud nii Robin Hobb kui ka Neil Gaiman. Tema kõige tuntumaks raamatuks on aga siiani "Viimane ükssarvik", millest on ilmunud üha uued ja uued trükid. Praeguseks on ta kirjutanud ka raamatule järje.