Tooted

Raamat käsitleb 1941. aasta augusti mobiliseeritute elukäiku, kes viidi Hango poolsaarele Nõukogude Liidu baasi, mille viimane sai Soomelt Talvesõjal järgnenud rahulepingu põhjal. Autor kirjutas raamatu oma taskuraamatu ja Hangost naasmise järel tehtud üleskirjutiste põhjal. Nimed raamatus on asendatud väljamõeldutega, välja arvatud Palusalu nimi.

See raamat kõneleb 1944. aasta lahingutest Eestis ning on pühendatud neile, kes andsid sel aastal Eesti eest kõige kallima -- oma elu. Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei saavuta seda kunagi. Rahvas, kes unustab võitluse vabaduse eest, sattub ohtu see kaotada. Seetõttu pole meil õigust unustada ka 1944. aasta lahinguid. Mart Laar

Raamat 1939.-1944. a. sündmustest, eestlastest vabatahtlikest Soome Talvesõjas ja sellele järgneval ajal, "Erna" grupist ning "Haukka" grupi saatusest. Illustreeritud fotodega. 

Raamatu autor Ülo Jõgi (1921) põgenes 1941. aaasta märtsis kolme kaaslasega üle jää Soome. Seal sai temast üks neljateistkümnest "Erna" salgas, kes koolitati raadiotelegrafistiks. Langevarjurina saadeti Eestisse juulis 1941, kus tegi kaasa Kautla lahingud ja saatis luurajana teateid Soome. 
Saksa okupatsiooni ajal töötas õpingute kõrval Tallinna raekojas. Abiellus 1942, põgenes märtsis 1943 koos abikaasaga mobilisatsiooni eest Soome, kus astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Juulis 1944 sõitis viimast korda radistina Eestisse. Uue nõukogude okupatsiooni tõttu tagasisõiduvõimalust enam ei olnud. Ülo Jõgi arreteeriti 11. detsembril 1944, istus Pagari tänaval 13 kuud kinni ja 1946. aastal määrati talle kohtuotsusega 25+5 aastat sunnitööd. 
1971. a. pöördus Ülo Jõgi koos oma teise abikaasaga Eestisse tagasi.

Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.

Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus.

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Raamat on kronoloogiliseks jätkuks 1973. a. ilmunud "Mälestustele". Käesolev jutustus katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri poolt ühiselt ettevõetud riigipööre. Jutustus lõpeb 22. septembriga 1944, mil autor saabus põgenikuna Eestist Saksamaale. Selle lühikese aja vältel toimus Euroopa riikide elus olulisi muudatusi ja 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. See kõik ei jätnud riivamata Eesti riigi, rahva ja ka autori isiklikku elu. Vastavalt sellele on mälestused jagatud nelja ossa: Vaikiv ajastu, Nõukogude esimene okupatsioon, põgenikuna Saksamaal ja saksa mundris ning Eesti Omavalitsuse aeg.

Trooja väljadel on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel. Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: "Mind kehutas tahe edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükenee kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud."

Teos sisaldab lühiesseid eesti kirjanduse ja rahvaluule valdkonnast. Neis on püütud pääseda välja Balti ruumi piiratusest ja vaadelda meie kirjanduse ja rahvaluule ühendusi laiemas, võimalikult globaalses ulatuses.
Keskne koht käsiteldud kirjanduslike probleemide hulgas kuulub A. H. Tammsaare "Tõele ja õigusele", muu hulgas Vargamäe meeste protsessidele ja romaani tegelaste elu ning tööd juhtivaile printsiipidele. Peale selle käsitellakse Oskar Lutsu Tootsi eeskuju Ameerikas – tõelist Kentuki Lõvi, Hugo Raudsepa "Vedelvorsti" suhteid soome kirjaniku Joel Lehtose "Putkinotkoga" ja Friedebert Tuglase lühijuttu juhusest. Meie kirjanike loometööd ja inspiratsiooni valdust kirjeldatakse autorite eneste poolt antud ülevaadete põhjal.
Esseedes rahvaluulest on esikohal "Kalevipoeg", mis – nagu autor näitab –pole mitte üks, vaid kaks lugulaulu. Vaadeldakse Kalevipoja muistendeid, Kalevi tarkuse- ning seitsme Moosese raamatut ja kangelast põrgu väravas. Edasi linnupetet ja sellest hoidumist, mõistatuste otstarvet ja mõistatusvõistlusi ja õnne ning õnnesärki. Lõpuks antakse ülevaade mineviku kuldamisest, keskpärasuse eeliseist ja invaliidsuse osast inimvõimete tõstmisel maksimumini. Kõik esseed sisaldavad uusi andmeid ja uudseid seisukohti.
Felix Oinas on professoriks Indiana Ülikoolis slaavi ja soome-ugri keelte ning rahvaluule alal.