Tooted
Sophiet läbib "elekter" ja vägagi meeldiv tunne. Med-vend saab kuulda kummalise loo Sophie elukäigust. Sündmustejada alguspunktiks saab tehing Saksa ärimehest isa ja türklasest äripartner Mustafa vahel viimase tütardega, kellest Sophie ema antakse haaremist pealekauba.
Lugejale kangestub magus-õudne lugu, mis paneb tõdema, et pole midagi uut siin päikese all, ka kõige rabavamad käitumisnormid on ammuilma läbi kogetud.
Hoogsas ja köitvas päeviku-stiilis kirjutatud romaan, mille järelelainetus jääb pikaks ajaks virvendama.
Suur lahtine kaheistmeline veeres ühtses autode voolus suunaga Halenseebrückilt Kurfürstendammile. Oli juuniõhtu, õhk oli soe ja liikumatu. Roland Wölffer istus väsinult ning roidunult vaikides rooli taga ja ta ei tundnud mingit vajadust vestluse järele. Renate teadis seda. Mees oli terve päeva tööd teinud – nõupidamised, kohtuistungid, bürookuumus –, muidugi on ta roidunud. Renate võis endale ette kujutada, millele ta nüüd mõtleb: nimelt mitte millelegi. Ja kindlasti ei murra ta pead selle üle, miks Renate just täna õhtul soovis temaga välja minna. Seitsmes juuni. Täna on seitsmes juuni. Täna viie aasta eest …
Sigge kirjutab teaduslikku tööd Eyvind Johnsonist. Ulla korjab Rumeeniasse saatmiseks prille. Kajan seisab korjanduskarbiga Bosnia naiste ja laste jaoks Norrmalmstorgil. Blenda istub Rinebys ja lapib kokku ajaloolist, kuid peaaegu lagunenud siidikangast ja Sylvia otsib ühe vanalinna keldri mudakihist kultuuripärandit. Vana Oda kutsub neid kõiki kogunemisele. Varem olid nad moodustanud õmblusklubi. Nüüd kogunevad nad, et vestelda rasketest aegadest. Kuid kas see jutt aitab? Sigge arvab, et see kõlab nagu naissopranite jõululaulu harjutus. Või nagu Eyvind Johnsoni romaanid. Ilus, kuid ei muuda midagi. Euroopas käib sõda. Julmus surub end peale. Pimedus on nagu terav lõhn akende taga, tungimas ka inimestesse. Ruth on juba vestlusgrupiga kohtumised katkestanud. Tema tahab korda. Eriti suurte majade rajoonis. Vestlused on hädavajalikud, väidab Oda.
Kogu Kerstin Ekmani romaan on vestlus, tähtis ja mänglev koos Eyvind Johnsoni raamatu keskkonnaga Krilonist, kes kirjutab nagu vasturomaani ajast, milles on sarnasusi ja erinevusi meie ajast. Kriloni grupi mehed tundsid muret oma maailma pärast, iiveldama ajav tülgastus, mille vastu nad peavad võitlema. Tülgastust ei põhjusta nimed nagu Omarska ja Dretelj, vaid Dachau, Ravenbrück ja Birkenau. Siis oli vaenlane täiesti eristatav. Kas ka tänapäeval? Seitsme naise mõtetel ja kogemustel on tume taust, kuid see on täis elu, sõprust ja igapäevasust nii veidrates kui hirmuäratavates juhtumistes. Kumeda häälena jookseb lugu Mariellast, väikesest tüdrukust, kes otsib oma kadunud õde Rosemariet. Kas need vestlevad daamid oleks pidanud midagi teadma Rosemariest? Kas nad oleksid saanud takistada seda ebameeldivat lahendust? Või on maailmade vahel läbipääsmatud teed.
8-aastane Ruut satub peale ema surma laste varjupaika, sest nagu Ruudu vanaema ütleb, mis lapsekasvatajat minust enam on. Iga hetk võib Mulla Madis mind enda juurde kutsuda. Elu varjupaigas toob talle uued väljakutsed ja võimaluse leida perekond, kus ta tunneb end oodatuna. Nii satub Ruut peresse, kus on lisaks ema Anule veel seitse last, kaks temast nooremat ja teised poisid kõik vanemad. Kohe alguses teevad suuremad poisid Ruudule "reeglid" selgeks, kuid suurte "vendadega" saab ta hakkama hästi.
Raamat avab lugejatele lapse vaatenurga nii täiskasvanute kui ka laste maailma ning räägib elutõdedest liigutava huumoriga.
Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut. Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. "Sina siin?" Elise naeratas irooniliselt. "Sa näed viirastust. Mind tegelikult pole siin." Raul raputas pahaselt pead ning läks ära.Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? Igal juhul on ta huvitav isiksus. Minu põlgab ära, aga selle Oliveriga läheb koos koju...