Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

«Provokaator» on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? «Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu.» «Provokaatori» esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.

Norra menukirjaniku Lars Saabye Christenseni «Oscar Wilde’i lift» on Põhjamaade novelli sarja avaraamat. Novellikogu koosneb kaheteistkümnest kaasahaaravast loost, milles põimuvad nii traagiline kui ka koomiline, juttudes on tubli annus eneseirooniat ning värskendavalt lõbusaid sekventse. On kuldseid kuuekümnendaid koos mässumeelsuse ja vaoshoitud melanhooliaga, on menukirjaniku portreteerimist ajakohaste sündmuste kõverpeeglis, on dramaatilist ja kummastavat lennukogemust, on poliitiliselt julget kommentaari usu teemadel, on klaver, mis keldritrepist alla kukub, on kurjategija, kes poja sünnipäevale saabub, on edukaid ja äpardunud muusikuid, on lift, mis kahe korruse vahel seisma jääb...