Tooted

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu” (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1” ja "Aedade järelelu 2”. Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu” (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1” ja "Aedade järelelu 2”. Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Raamat kaasneb näitustega "Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa" ja "Leonora Carrington" Kumu kunstimuuseumis (21.06.–03.11.2024). Euroopa ja Ameerika kultuurimällu on pikalt kuulunud teadmine, et Christoph Kolumbus "avastas uue maailma" 1492. aastal. Täna on eurooplaste vallutuslugu Ameerika mandril kuumade arutelude teemaks, Kolumbuse kujud langevad ning koloniaalperioodi kunst, aga ka Ladina-Ameerika ajalugu laiemalt, annab võimalusi uuteks tõlgendusteks ja näitusteks. Eestis näeb Ladina-Ameerika kunstipärandit nii suures mahus esimest korda. Võimaluse selleks on loonud koostöö Antwerpenis tegutseva The Phoebus Foundationiga, millele kuulub üks suuremaid Ladina-Ameerika kunsti kollektsioone Euroopas. The Phoebus Foundationi kogude põhjal on näitusele ja käesolevasse raamatusse valitud kunsti kahest eri ajastust: vanad ja väärtuslikud maalid 17.–19. sajandist, Hispaania koloniaalvõimu ajast, ning 20. sajandi Argentina, Colombia, Kuuba, Mehhiko, Tšiili, Uruguay ja Venezuela modernistlike kunstnike tööd. Omaette alateema on väike valik suure osa elust Mehhikos veetnud briti päritolu sürrealistliku kunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni (1917–2011) töödest.

Raamat kaasneb näitusega "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis (07.10.2022‒12.03.2023). Näitus "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis ja käesolev raamat toovad vaataja ette käekottide saja aasta pikkuse loo. Tutvustatakse iga aastakümne märgilisi käekotte ning vaadeldakse, kuidas on aja jooksul muutunud nende stiil, laad, funktsioon ja materjal. Käekott kui üks püsivamaid aksessuaare peegeldab hästi naise rolli muutust ühiskonnas. Väljapanek uurib ka popkultuuri ja -muusika ning kuulsuste mõju käekotimoele. Näha saab nii nostalgilisi ja tugevalt oma ajastu märki kandvaid kotte kui neidki, mis on kujunenud ihaldusväärseks ajatuks klassikaks. Väljas on mudelid kottidest, mille on kuulsaks kandnud Grace Kelly, Jacqueline Kennedy, printsess Diana ja teised moeikoonid.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast. Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd. Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Raamat kaasneb näitusega "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary" Kumu kunstimuuseumis (18.11.2022–09.04.2023). Näitus ja käesolev raamat on esimene teemapõhine sissevaade Baltimaade ühte huvitavamasse kunstikogusse Vitols Contemporary, mis keskendub Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegsele kunstile ja kuhu kuulub ligi 1000 teost enam kui 150 autorilt. Kollektsionääride Irina Vītola ja Māris Vītolsi sõnul on kogu ajendatud nende huvist Ida- ja Kesk-Euroopa regiooni sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste vastu pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. Samuti tõstavad nad esile piirkonna kultuurilist mitmekesisust. Raamatust saab lugeda intervjuud Irina Vītola ja Māris Vītolsiga, Maarja Kangro novelli ja Tanel Randeri esseed ning see sisaldab ka näitusel eksponeeritud teoste kataloogi. Kunstnikud: Viktor Alimpijev, Vladimir Arhipov, Jānis Avotiņš, Matei Bejenaru, Blue Noses Group, Vajiko Chachkhiani, Kristaps Ģelzis, Dmitri Gutov, Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė, Rasa Jansone, Jānis

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga. Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid. Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka. Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Kadrioru kunstimuuseumis (24.10.2015–13.03.2016) ja käsitleb baltisaksa kunstielu ühte kõige inspireerivamat ja rahvusvahelisemat hetke, kui Eestimaale jõudsid silmapaistvad meistrid ja valgustusideed. Eesti mõtteloos tähendab 18. ja 19. sajandi vahetus kohalike publitsistide ühiskonnakriitilisi sõnavõtte ja estofiilia algust, arhitektuuris klassitsistlike mõisahäärberite ja inglise maastikuparkide rajamist. Siinses kujutavas kunstis on seda aega aga põhjust nimetada vendade Kügelgenide ajastuks. Saksa, Vene ja Balti kultuurimälus on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke, kirjanikke ja haritlasi. Sellele loomingulisele dünastiale panid aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen. Vendade kunstnikukarjäär algas Saksamaal Koblenzis ja Bonnis, sai täiendust kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis. Käesolev näitus ja raamat keskenduvad vendade Kügelgenide sidemetele Eestiga, näidates neid pöördelise tähtsusega meistritena Balti kunstiloos. Vennad Kügelgenid tõid Eesti- ja Liivimaa portreekunsti ja maastikumaali valgustusaja väärtused ning uue kunstilise taseme, kuid tõstsid siinmail ka kunstnikuameti staatust tervikuna.

Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostööna valminud mahukas raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ajal Eestist põgenikena lahkunud ja võõrsil oma tööd jätkanud eesti kunstnikest. Raamat võtab kokku kunstiajaloolaste pikaajalise ja põhjaliku uurimistöö tulemused, mille eesmärk oli koguda ja kaardistada väliseesti kunstnike loomingut. Uurimisprojekti raames toimusid aastatel 2010–2011 ka suured samanimelised ülevaatenäitused Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis.

Värviraamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma" (22.03.–08.09.2024). Eestis sündinud, ent suure osa oma elust Itaalias ja Šveitsis elanud baltisakslane Elisàr von Kupffer (1872–1942) ehk Elisarion oli visionäär, värvikas isiksus ja mitmekülgne looja. Oma maalidel lavastas ta ennast sageli autoaktina, provotseeris alastusega ja hägustas teadlikult sugude piire.

Raamat kaasneb näitusega "Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma" Kumu kunstimuuseumis (22.03.–08.09.2024). Eestis sündinud, ent suure osa oma elust Itaalias ja Šveitsis elanud baltisakslane Elisàr von Kupffer (1872–1942) ehk Elisarion oli visionäär, värvikas isiksus ja mitmekülgne looja. Oma maalidel lavastas ta ennast sageli autoaktina, provotseeris alastusega ja hägustas teadlikult sugude piire. Raamat võtab kokku Elisàr von Kupfferi elu ja kunstiloomingu, pakkudes sissevaadet 20. sajandi alguse ühiskondlikesse kataklüsmidesse ja religioossetesse utoopiatesse, kunstniku lapsepõlve Eestimaal ja homoerootilisse omailma. Raamat sisaldab ka Elisàr von Kupfferi novelli "Tema armastuse mõistatus" ("Sein Rätsel der Liebe", 1901), mis on Baltimaade kirjanduses üks esimesi ilukirjanduslikke tekste, kus käsitletakse homoseksuaalsust tänapäevases eneseavastusliku "väljatulekuloo" võtmes.

Käesolev raamat kaasneb Eesti seni suurima naiskunstnike loomingut tutvustava ülevaatenäitusega "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis" Kumu kunstimuuseumis (06.12.2019–26.04.2020). Näitus ja raamat on osa "Eesti Kunstimuuseum 100" juubeliprogrammist. Kumu kunstimuuseumi ja Ateneumi kunstimuuseumi koostöös sündinud näitus esitleb võrdlevalt Eesti ja Soome kunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastateni. Alates 20. sajandi teisest poolest on kunstiajaloos varem sageli tagaplaanile jäänud naiskunstnike loomingule kogu maailmas järjest rohkem tähelepanu pööratud. Raamat pakub sissevaateid ühiskondlikku ja intellektuaalsesse keskkonda, milles naiskunstnikud on tegutsenud, keskendudes nende haridusteele, reisimisvõimalustele, ühiskondlikele vaadetele ja loomingulistele huvidele ning positsioonile erinevatel ajastutel. Päevavalgele on toodud mitmed vähetuntud Eesti kunstnike teosed.

Raamat kaasneb näitusega "España blanca y negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni" Kadrioru kunstimuuseumis (13.04.–25.08.2024). Hispaania maastike näitus ja käesolev raamat toovad kokku meeliülendavad romantilised Hispaania vaated ja modernismi suurmeistrite tähtteosed. Elurõõmus ja päikeseline või sünge ja traagiline – Hispaania olemuse valge ja must pale avanevad läbi hiilgavate kunstiteoste. Maastikumaal omandas Hispaanias erilise tähenduse alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Selle kaudu said kunstnikud tuua esile nii filosoofilisi elumõtte otsinguid, üksikisiku ja ühiskonna antagonisme, patriootilist oma maa imetlemist ja poetiseerimist kui ka inimese ja looduse läheduse igatsust industrialiseeruvas ning masinlikult umbisikuliseks muutuvas maailmas. Maastiku kaudu rõhutasid kunstnikud ka oma kuuluvust teatud traditsiooni, otsisid juuri ja oma maa olemust, mis annaks tõeväärtust ja sügavust ka nende loomingule.

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega

Raamat kaasnes samanimelise näitusega Kumu kunstimuuseumis (31.08.2012–06.01.2013) ja annab ülevaate Eesti avangardkunsti esimese ja ühe olulisema rühmituse – Eesti Kunstnikkude Rühma – ajaloost. Raamatus vaadeldakse rühmitusse kuulunud kunstnike loomingut, pakkudes sissevaateid selle olulisemate autorite kujunemisesse. Reprodutseeritud on ligi kolmekümne kunstniku teosed, nende hulgas rühma tugevaima teoreetiku Märt Laarmani ning liikumises olulist rolli mänginud Arnold Akbergi, Jaan Vahtra, Eduard Ole, Henrik Olvi jt tööd, samuti Rühmale ideeliselt lähedaste, Lätis loodud Riia Kunstnike Grupi kunstnike looming. Artiklite autorid kirjeldavad uuendusmeelse kultuuripildi jõudmist Eestisse ja heidavad pilgu ka laiemale Ida-Euroopa kontekstile, analüüsides paljusid teemaga seotud tahke.

Raamat kaasneb Adamson-Ericu muuseumi näitusega "Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias” (15.06.–28.10.2018). Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. Gunnar Neeme lahkus sõjapõgenikuna Eestist oma õpinguteaja keskel, tema kunstnikuks kujunemine ja kunstnikukarjäär sai teoks Austraalias. Kuna ta töötas kogu elu graafilise disainerina, on tema vabalooming äärmiselt mahukas ja mitmekülgne: ta väljendus erinevates tehnikates ja erinevates laadides realismist abstraktse loominguni. Austraalia maastik, värvid, valgus, mütoloogia – kõik see vormis Gunnar Neeme kunsti. Oma loominguga sulandus ta nii Melbourne’i kui ka Sydney kunstiellu ning tajus end selle osana. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eesti riigist vaid paar kuud noorema Gunnar Neeme elusaatuses ja keerukates valikutes peegeldub ilmekalt Teise maailmasõjaga vallandunud turbulentsi paisatud väikerahva lugu. Koostööpartner: Eesti Kirjandusmuuseum Toetaja: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahvuskaaslaste programm

Kaunilt kujundatud ja rikkalikult illustreeritud väljaanne tutvustab 2001. aastal avatud Niguliste muuseumi Hõbedakambrit, kus on väljas kõige vanem ja väärtuslikum osa Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust: Niguliste kiriku hõbe, Tallinna Mustpeade vennaskonna hõbe ja gildide – Kanuti Gildi, Toomgildi, Kaupmeeste Suurgildi hõbe. Hõbedakambri kataloogis käsitletakse gildide ja vennaskondade, peamiselt Mustpeade vennaskonna hõbedakogu kujunemist ning väärismetallesemete rolli nende ühingute seltsielus ja rituaalides. Raamatu põhiosa moodustab hõbedakambri eksponaatide kataloog. Raamat tutvustab ka tervituspokaalide juurde kuulunud rippsilte.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi 3. korruse püsinäitusega "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945". Näitusejuht aitab mõista Eesti mitmerahvuselist ajalugu, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. Uuritakse, kuidas sünnivad ja arenevad mitmesugused identiteeti loovad sümbolid, mida on kasutatud nii Vene keisririigi ja baltisaksa kui ka Eesti Vabariigi ja nõukogude kunstis. Raamat juhib lugejat mööda püsinäituse teemasid, tutvustades rohkem kui 40 märgilist teost Eesti vanemast kunstiklassikast. Raamat on ilmunud ka inglise keeles.

Eesti muuseumiühingu ja kultuuriministeeriumi tunnustusauhinna Muuseumirott 2008 peapreemia võitnud näitusega "Iluraam – raami ilu” (Adamson-Ericu muuseum, 08.03.–08.06.2008) kaasnev kataloog, mis tutvustab raame ja nende tähendust läbi ajaloo. Teemat on põhjalikult lahanud Eesti Kunstimuuseumi spetsialistid, aidates paremini mõista tööde ja raamide nõuetekohase säilivuse, vormistamise tehniliste võtete ja hooldusega seotud probleeme ning hinnata kunstiteoste lahutamatuteks kaaslasteks olevaid iluraame.

Rahvusvaheliselt tuntud eesti kaasaegse kunstniku mahukas kataloog annab ülevaate Toomiku loomingust 1980. aastate lõpust tänaseni. Sissejuhatuses tutvustatakse Kumu kunstimuuseumis toimunud näitust (08.03.–20.05.2007); seejärel käsitletakse Toomiku varasemaid teoseid – videosid, performance’eid, installatsioone ja maaliloomingut. Lisaks tekstidele Viktor Misianolt, Thomas McEvilley’lt ja Hanno Soansilt sisaldab kataloog Heie Treieri põhjalikku intervjuud kunstnikuga ning hulgaliselt reproduktsioone.

Raamat kaasneb näitusega "Jevgeni Zolotko. Aadama saladus" Kumu kunstimuuseumis (31.05.2024–05.01.2025). Tegemist ei ole traditsioonilise näitusekataloogiga, vaid avara ja mitmekülgse vabavormilise kokkuvõttega ühe Eesti huvitavama ja omanäolisema nüüdiskunstniku senisest loomingust. Jevgeni Zolotko (snd 1983) astus kunstiväljale 2000. aastate lõpus – ajal, mida iseloomustasid võimekate noorte, sotsiaalkriitilistele teemadele keskendunud kunstnike laine ja installatsioonikunsti võidukäik. Päevakajalise ja poliitilise asemel on Zolotko kunsti kontekst lääne kultuurilugu kõige laiemas mõttes – koos antiigi, Piibli, ilukirjanduse, filosoofia ja rahvapärimusega. Tema teosed on enamasti ühe tugeva kujundi kesksed, monokroomsed (peamiselt eri tooni hallid) ja emotsionaalselt intensiivsed. Erinevalt põlvkonnakaaslastest, kellest enamiku loomingus saab välja tuua olulisi teema- või rõhuasetuse muutusi, võiks Zolotko loomingut iseloomustada kui torni – iga järgnev teos kasvab teatud määral välja eelmisest, öeldut pidevalt täpsustades ja nüansseerides.

Eesti ühe olulisema kunstikoguja Johannes Mikkeli (1907–2006) kollektsiooni kataloog toob lugejateni muuseumikuraatorite valiku kogu pärlitest, tutvustades selle väärtuslikemaid, Euroopa kunstiloos kaasa rääkivaid teoseid. Samuti käsitleb raamat mitmeid küsitava autori ja valmimisdaatumiga šedöövreid, siit võib leida koopiaid, kordusi ja alles avastamist vajavaid töid, mis omal parimal moel iseloomustavad kunstiajaloo mitmekihilist loomust ning Johannes Mikkeli kui kollektsionääri lootusi, ootusi ja suurt kunstiarmastust. Johannes Mikkeli kunstikogule pühendatud muuseum avati 1997. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina Kadrioru lossi endises köögimajas.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester" (14.09.2018–23.02.2019). Näitus Kumu kunstimuuseumis on seni suurim retrospektiiv eesti ühe mitmekülgsema ja mängulisema kunstniku Kaarel Kurismaa (1939) loomingust. Kaarel Kurismaa on Eesti kunstimaastikul erakordselt mitmepalgeline loovisiksus. Tema loomingu väljundites põimuvad eri kombinatsioonides heli, muusika, skulptuur, maalikunst, kirjandus, lavakunst, monumentaalkunst, disain. Eesti kunstilukku on Kurismaa läinud aga eelkõige kineetilisele kunstile alusepanija ning selle järjepidevuse ainsa hoidjana. Hoolimata märgilisest rollist Eesti kunstiskeenel – seda nii 1970. aastate avangardismi ja popkunstiga seoses kui ka 1990. aastatel, mil heli- ja kineetilisele kunstile sai osaks teatav eneseavastuslik tõusulaine –, pole Kurismaa loomingust seni põhjalikumat ülevaadet ka raamatuna ilmunud.

Põhjalik uurimus Kadrioru lossi ajaloost alates Peeter I ajast kuni tänapäevani. Raamat pöörab pilgu traditsioonilise vormikeskse arhitektuuriajaloo juurest lossi poliitilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Lossilt kui ehitiselt, füüsiliselt objektilt, on rõhk nihkunud tema kasutamisele ja sellele, kuidas erinevate valdajate ajal on palees lavastatud riiklikke representatsioone ja rahvuslikke identiteete. Raamat pakub värskeid vaatenurki ja uusi fakte Kadrioru kaugemast ja lähemast minevikust ning sisaldab rikkalikult pildimaterjali Eesti, Venemaa ja Itaalia kunsti- ja fotokogudest, millest suur osa avaldatakse esmakordselt.

Raamat kuulub Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavate väljaannete sarja. Järjekorras kuues sarja raamat käsitleb seni avaldamata arhiiviallikatele toetudes muuseumi kogude kujunemise ajalugu. Missugused olid kõige esimesed kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogus? Kuidas sattus muuseumisse Pärsia sõjavarustus? Milliseid teoseid osteti sõjaeelsetelt väliskunsti näitustelt? Juttu tuleb nii praegu kunstimuuseumile kuuluvatest teostest kui ka neist, mis on nüüdseks leidnud koha teistes muuseumites, kadunud või hävinud. Nendel ja paljudel teistel teemadel saab lugeda käesolevast arhiiviväljaandest, milles iga teost või eset tutvustavat artiklit saadab ka selle foto. Raamat esitleb ligi pooltsada Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat või kuulunud värvikat ja eriskummalist teost ning nende muuseumisse jõudmise lugu.

Niguliste muuseumis toimunud näituse "Kirikukellad Eestis” (26.05.2007–31.05.2008) kataloog tutvustab vanimaid ja väärtuslikemaid Eestis säilinud kirikukelli ning nende ajalugu, samuti kelladega seotud esemeid, lisatud on ka illustreerivad fotod, joonised ja skeemid. Kellad pärinevad Eesti muuseumide ja koguduste kogudest ning erakollektsioonidest.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis toimuv näitus "Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21.01.–14.05.2017) toob publikuni vaikelužanri kunsti 17. sajandist tänapäevani. Näitusega kaasneb rahvusvahelise autoriteringi analüütilisi artikleid sisaldav rikkalikult illustreeritud raamat. Vaikelužanri piirkondlikke eripärasid, teemasid ja ikonograafilisi tähendusi käsitlevad raamatus Euroopa tunnustatud natüürmordiuurijad. Fred Meijer (RKD-Nederlands Instituut voor Kunstgeschiedenis) annab ülevaate žanri üldistest ajaloolistest, temaatilistest ja maalitehnilistest arengutest. Ühtaegu loodusteadlusliku ja kunstiloolise vaatenurga nii elavaid kui ka surnud linde kujutavatele kompositsioonidele pakub Matthias Depoorter (De Vlaamse Kunstcollectie). Hollandi päritolu Edwaert Collier’ loomingut vanitas-kunstnikuna käsitleb Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii, Sinebrychoffi kunstimuuseum). Viktoria Markova (A. Puškini nimeline riiklik kunstimuuseum) kaardistab žanri arengut Caravaggio uuenduslikust, manerismi liialduste asemel renessansilikku plastilisust taotlevast laadist barokse ruumi- ja vormidünaamikani. Kunstnik ja maalikunsti õppejõud Jaan Elken (Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia) võtab vaatluse alla Eesti nüüdiskunstnike loomingu, käsitledes natüürmordi erinevate aspektide tõlgendus- ja edasiarendusvõimalusi ning vaikelužanrit kui nüüdiskunsti eksperimentide katselava.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.

Näitus ja kataloog "Kumu hitid. Kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust” on koostatud täies mahus Eesti Kunstimuuseumile kuuluvate teoste põhjal (näitus Kumu kunstimuuseumis 08.04.–28.08.2016). Näitus astub vaataja ette mitme ülesandega, soovides mõningaid neist lahendada üheskoos. Esiteks, kaardistades muuseumi kaasaegse kunsti oste, näeb väljapanek endal teejuhi rolli ja on kantud soovist juhatada vaataja kunstimaailmas sageli ebaselgeks jäävate protsesside ja liikumiste juurde. Kunstimuuseumi ostude kaudu ka kunsti arenguga seotud dünaamikaid, plahvatuslike uute meediate kasutuselevõtu kõrval vaikseid mõõnaperioode, kunstisuundade vahetumist, suuri lootusi ja eredaid esiletõuse talletades toob ekspositsioon välja läbilõike viimaste kümnendite kunstist, mis on jõudnud väljasisese ringluse lõpp-punkti – muuseumi kogusse. Teiseks, näitust võib käsitleda ka eesti kaasaegse kunsti alternatiivse püsiekspositsioonina ja mõtiskleda kuraatorivalikute üle selle koostamisel. Kolmandaks, hiti mõistet kasutades opereerib näitus meediumina kunsti ja publiku vahel, pakkudes välja nii kaasaegse kunsti klassikat kui ka vähem tuntud teoseid sisaldava valiku, milles saab oma eelistuste näol aktiivselt kaasa rääkida ka publik.

Raamat kaasneb näitusega "Kunst antropotseeni ajastul" Kumu kunstimuuseumis (05.05.–08.10.2023). Raamatu ja näituse keskmes on kunsti roll antropotseeni ajastul. Teemat avatakse kolme valdkonna kaudu: kunstiajalugu, kaasaegne kunst ja jätkusuutlik näituseloome. Milline on olnud kunsti ja visuaalkultuuri tähtsus Eesti keskkonna kujutamisel, aga ka selle kontrollimisel, kujundamisel ja kasutamisel? Kas ja kuidas mõjutab keskkonnakriis kaasaegset kunsti – kas vaid teadlaste uurimistulemuste vahendamisega? Kust jooksevad piirid kunsti ja (kodaniku)teaduse, kunsti ja aktivismi vahel? On neid üldse vaja tõmmata? Raamatus avatakse kunsti ja keskkonna suhete uusi vaatenurki ning vaadeldakse, kuidas on kunstnikud keskkonna- ja jätkusuutlikkuse teemadega suhestunud nii minevikus kui ka kaasajal. Raamatust võib leida eri valdkondade ekspertide keskkonnateemalisi artikleid, kunstiteoste lähianalüüse ning intervjuusid kunstnike ja kujundajatega.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

Leonhard Lapin tähistas 2007. aastal oma 60. juubelit näitusega "Koodid" Kumu kunstimuuseumis, millega kaasnes käesolev raamat. Lapini 2003. aastal alustatud sarja "Koodid" aluseks on üks tänapäeva maailma olulisemaid sümboleid – kaupadele trükitud vöötkood, mida on töödeldult kasutatud maalide ja graafiliste lehtede alusstruktuurina. Raamat sisaldab Leonhard Lapini autoriartiklit, milles kunstnik mõtestab lahti oma maalisarja "Koodid", kunstiteadlase Anders Härmi esseed Lapini fenomenist ja põhjalikku biograafiat.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Maire Männik. Eesti legend Pariisis” (23.08.2019–05.01.2020). Maire-Helve Männik (1922–2003) jääb eesti kunstiklassikasse kui skulptor, kes rajas oma karjääri Teise maailmasõja järgsete aastakümnete Pariisis ja oli silmapaistvamaid sel ajal välismaal töötanud eesti skulptoreid. Ta saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas ning USA-s. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse. Vabaloomingus ühendas ta loodusmotiividest lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist väljakasvanud abstraktsete vormielementidega, mis on ka eesti eksiilkunstis ainukordne. Temast jäi maha arvukas portreelooming ja figuratiivne plastika, abstraktsed kompositsioonid ning avalikud skulptuurid, bareljeefid ja medalid. Märkimisväärne osa tema skulptuuri- ja medaliloomingust on seotud Eestiga. Sinna kuuluvad Marie Underi, Anton Hansen Tammsaare ja Gustav Ränga büstid, samuti Tartu Ülikooli mälestusmedal ja Pariisi Pére Lachaise’i kalmistul asuv Eduard Wiiralti hauamonument.