Tooted
Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle'i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle'i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.
Pärast onu Charles Baskerville'i salapärast surma naaseb söör Henry Baskerville Kanadast peremõisa. Peagi on ka tema elu ohus. Ta saab kirja, milles teda hoiatatakse hoiduma nõmmest eemale. Henry kutsub appi legendaarse Sherlock Holmesi. Holmes püüab kindlaks teha kirja koostajat, kuid ei suuda teda tuvastada. Ta otsustab minna koos doktor Watsoniga Henryle appi Baskerville Halli. Henry ei usu eriti legendi põrgukoerast, aga Holmes usub, et asi on tõsine.
Käesoleva raamatu kirjutamisel on püütud võimalikult palju toetuda originaalteoste vaatlusele.
Pilvikud kuuluvad levinumate ja tuntumate Eesti seente hulka ning on kõrgelt hinnatud ka söögiseentena. Paraku tuntakse pilvikuid seni rohkem kui perekonda, liikide äratundmine on nende suure varieeruvuse ja raske määratavuse tõttu jäänud tagaplaanile. Raamat täidabki selle lünga.
Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".
Enamik kaasaegseid Lääne fantaste maalib naiivseid pilte võitlusest gangsterlusega kosmoses ja muudest seiklustest galaktilises mastaabis. Asimovi fantastika läheb teist teed. Tema tulevikukangelased ei otsi kunagi seiklusi seikluste pärast, vaid lahendavad üldinimliku tähtsusega probleeme. Heaks näiteks Asimovi humaansusest ja isegi filosoofilisest sügavusest ongi käesolev romaan.
Inglise ajaloolase ja sotsioloogi Samuel Lilley raamat on tehnika ajaloost, alates kiviaja kõige algelisematest tööriistadest nüüdisaja teaduse ja tehnika saavutusteni. Tehnika arengut XX sajandil vaatleb autor peamiselt Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu ja Inglismaa baasil, kuid püüab objektiivselt hinnata ka teiste suurte ja väikeste riikide panust tehnika progressi.
Prantsuse kunstniku Paul Gauguini (1848-1903) ebatavaline ja äärmiselt traagiline elukäik, erakordselt rikas ja mitmepalgeline loominguline pärand (maal, skulptuur, autobiograafiline teos "Noa-Noa" jms.) on ajendanud kirjutama raamatuid nii kunstniku loomingu kohta kui ka puht ilukirjanduslikke teoseid. Maalitud lõuendid, mis kutsusid esile omaaegsete kunstihuviliste hulgas nii kiitus- kui ka laidusõnu, mõjuvad nüüdisajalgi sügavalt ja emotsionaalselt. Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874-1965) oma romaanis "Kuu ja kuuepenniline" (1919), mis tõi raamatu autorile suure kuulsuse, jutustab tagasihoidlikus kiretu vaatleja maneeris maalikunstnik Charles Stricklandi keerulisest käekäigust. Teose sündmustiku põhifaktid on võetud autodidaktist prantsuse kunstniku Paul Gauguini biograafiast, kust autor on teose kirjutamiseks ilmset inspiratsiooni saanud. Piiritust loomisihast tingitud ja küllaltki kalli hinnaga langetatud otsus ennast küpses elueas jäägitult maalikunstile pühendada, loobumine eduga kroonitud börsimaakleriametist, lahtiütlemine majanduslikust kindlustatusest, varaka mehe soliidsest seltskondlikust positsioonist, lahkuminek perekonnast ja põgenemine Euroopa tsivilisatsiooni eest Lõunamere troopilisele saarele -- Tahiitile, kus kunstniku varasest noorusest saadik kaasaskantud unelmad, lõunamaise looduse erksad ja põletavalt lõõmavad värvid, tsivilisatsioonist puutumata looduslapsed ja nende elulaad ajendasid looma ohtralt lõuendeid, millel on kunstniku loomingu hulgas kõige suurem väärtus ning mis rajasid uusi teid kunstis ja purustasid akadeemilisi kaanoneid, -- kõikidel nendel faktidel on otsene seos Paul Gauguini eluloo ja loomingulise käekäiguga. Romaanis "Kuu ja kuuepenniline" on Maugham vastandanud ohjeldamatu, ent loomisinstinkti ees jõuetu oleva kunstniku väikekodanlastele, kes ei ole võimelised mõistma suurt kunsti ega tõelist ilu. Sest kunstiloomingu maailm ja kodanliku praktitsismi ning kaine arvestuse maailm asuvad teineteisest niisama kaugel kui kuu ja kuuepennine münt. Raamatus on toodud kaheksa reproduktsiooni Gauguini loomingust.
340-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat