Tooted

Nooruses. Tormis "Juviklased", see talupojasuguvõsa ajalugu, on täis rikkalikku ja voogavat elu: inimpõlved tõusevad ja hävivad, võitlevad võimu, mõju ja õiguse pärast, võitlevad maa, mere ja loodusjõudude vastu. Ühed võitlevad oma saatuse vastu, teised aga alistuvad sellele alandlikult.Tervikuna on "Juviklaste" romaanitsükkel suurimaid töid norra kirjanduses, üks neid, mis jääb kauaks püsima oma eepilise jõu, inimesekirjelduse sügavuse ja rikka hingelise sisu poolest.

Valik novellette, satiire, humoreske, groteske Sisukord: Mustlased ; Korvitegija Siimu õnn ; Piibumeistri Joobi ulaelu ; Rahapada ; Leib ja armastus ; Uks lahti, siin kriminaalkomissar! ; Mees mehe vastu ; Hüüd inimsuse poole ; Eelhirm ; August Jürisoo rõõmud ; Sõnad ja teod ; Hall elu ; Maanaine ; Õnnetus raudteejaamas ; Optant ; Nälg ja surm ; Hirm ; Mälupraod ; Päästekangelane ; Elu nullpunkt ; Kunst ja roim ; Räbalad

Romaani tegelased on lihtsad, igapäevased inimesed mere äärest, kalurid, popsid, seisuseuhked ligipääsmatud suurtalunikud. Romaani keskseks kujuks on ema Lisbeth, tubli ja töökas inimene, kes on väga jumalakartlik. Ta lasi end rikkal perepojal ära võrgutada ja sai vallasemaks. Nagu enamasti alati, jättis poiss ta maha ja ta võis veel õnnelik olla, kui vaene, tegelikus elus saamatu pops temaga abiellus. Suure oskusega kujutab autor nende inimeste kannatusi ja rõõmusid – ei puudu ju ka rõõmud. Kuigi elu on raske, ei anna need inimesed alla, vaid rabelevad ja rühmavad visalt, et oma elujärge parandada. Kõike seda elu ümbritseb Norra looduse ilu, laulab meri oma igapäevast võimsat ja kütkestavat, vahel meelitavat, vahel hirmutavat laulu, ja pea kohal on põhjamaine taevas, mis ainult lühikest aega aastas on sinine ja selge.

"Selambid" on egoismi-eepos, ühe manduva, vääras suunas elama tõugatud perekonnagrupi arengulugu. Teost läbib sümpaatselt irooniline põhitoon; kujusid vaadeldakse parajalt kauguselt, sümpaatiaavaldused on kahetähenduslikud ja mänglevad. Kõiges märkab hea stilisti oskuslikku kätt. Ei peaks olema põhjendamatu just selle teose tutvustamine eesti publikule rootsi uuema kunstiküpse romaanitoodangu musternäitena.

Ludwig Renn oma romaaniga "Sõda" on saavutanud peaaegu samasuguse kuulsuse kui E. Remarque oma esikteosega "Läänerindel muutuseta". Ludwig Renni kui kirjandusliku pseudonüümi taga peitub Arnold Vieht von Golssenau, kes on sündinud Dresdenis 1889. a. ja võttis ohvitserina osa maailmasõjast, teenis seejärel lühikest aega Saksa politseiväes, kust lahkus majorina. On kirjandusteadlasi, kes Renni asetavad kõrgemale Remarque'ist. Renn üllatas oma "uusasjalikkusega". Ta ei taotle mingit erilist efekti ega taha läbi suruda mingit kindlat ideed, veenet. Ta ainult kirjeldab kainelt tõsiasju, nii nagu ta neid sõjas näinud.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

Kuidas ma luuletan