Tooted

"Ela ja lase teistel surra" on Ian Flemingi teine James Bondi romaan. Imeilus, ennustaja-võimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimi-sündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.

Mul pole sest midagi, kui ma ka peast segane olen, mõtles Moses Herzog. Mõned inimesed pidasid teda hulluks ja üksvahe oli ta ka ise kartnud, et nii see asi ongi. Aga kuigi ta käitumine oli endiselt veider, tundis ta end nüüd enesekindlana, rõõmsatujulisena, selgepilgulisena ja tugevana. Ta oli nagu mingi lummu alla langenud ja hakanud igasugustele inimestele maailmas kirju kirjutama. Need kirjad viisid ta sedavõrd roopast välja, et juunikuu lõpust alates rändas ta pabereid täistopitud reisikotiga ühest kohast teise. See reisikott kaasas, oli ta New Yorgist Martha's Vineyardi sõitnud, kuid samal õhtul sealt tagasi tulnud; kaks päeva hiljem lendas ta Chicagosse ja Chicagost läks edasi Lääne-Massachusettsisse. Maaüksinduses kirjutas ta sõgedana loendamatul hulgal kirju ajalehtede toimetustele, avaliku elu tegelastele, sõpradele ning sugulastele ja lõpuks koguni surnutele, oma kuulsusetuile surnud omastele ja viimaks ka surnud suurvaimudele. Berkshire'ides oli südasuvi. Herzog oli ihuüksi suures vanas majas. Kuigi toidu suhtes tavaliselt üsna nõudlik, sõi ta nüüd paberpakist "Silvercupi" leiba, konservube ja ameerika cheddar-juustu. Vahetevahel korjas ta oma metsistunud aiast vaarikaid, tõstes okkalisi varsi üles hajameelse ettevaatlikkusega. Ta magas ilma linadeta, hüljatud abieluvoodist võetud madratsil või mantli all võrkkiiges. Õues ümbritsesid teda kõrged tupsulised rohttaimed ja noored robiiniad ning vahtrad. Kui ta öösel silmad avas, olid tähed lähedal otsekui kehastunud vaimud. Tulekerad loomulikult: gaasid, sulamineraalid, aatomid, kuid mehele, kes enda mantlisse oli keeranud ja võrkkiiges lamas, näis hommikul kella viie ajal see kõik vägagi tähendusrikas. Saul Bellow' loomingu tipuks ja -- miks mitte -- ka kokkuvõtteks võib pidada 1964. aastal ilmunud "Herzogit". Need küsimused ja probleemid, meeleolud ja tunded, kimbatused ja taotlused, mille kallal kirjanik mitukümmend aastat oli töötanud, said selles romaanis sünteesiva ning süvendatud käsitluse. Ühelt poolt inimene kriisiolukorras, kus teda lõplikust hävingust lahutab veel vaid viimne samm, ja teiselt poolt sellesama inimese lausa meeleheitlik väljapääsu otsimine ja kasvav protest kõige selle ümbritseva vastu, mis inimest muserdab, temalt inimlikkust püüab röövida. Ent mitte ainult seda -- Bellow on liiga teravapilguline elujälgija, et tragöödia kõrval jääks märkamatuks komöödia. Moses Herzog on mees "moraalsete impulssidega", kohati tõstetud koguni oma ajastu südametunnistuseks, kuid samal ajal ka "kannatav kloun", kes heitleb pahatihti enda väljamõeldud tuuleveskidega, ja Bellow' kaasanaerev iroonia muutub Herzogite enesepilaks.

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest.

Romaani tegevus viib lugeja 1936. - 1939. aastal toimunud Hispaania kodusõja aega. Peategelase, noore ameeriklase Robert Jordani kujutamisel sai Hemingway inspiratsiooni enda kogemustest sellessamas sõjas. Robert Jordan saabub faistide tagalasse kohalike partisanide salka ülesandega õhkida tähtis sild; see on eelduseks olulise rünnaku edule. Ülesanne on lootusetu ja seda aimavad ette nii Robert Jordan kui ka partisanisalkade juhid. Mägedes, partisanide juures kohtab ta aga noort tütarlast Mar?at, ja see kohtumine muudab noormehe viimased neli elupäeva ühtlasi ka tema elu kõige erilisemateks päevadeks. Oma napi, kuid kujundliku sulega maalib Hemingway pildi lihtsatest inimestest, nende lootustest ja unistustest; surmahirmust ja reetmisest; seltsimehelikkusest, sõprusest ja armastusest; suurtest ideedest, mille teostamisel ei kohkuta tagasi kõige õõvastavamatest tegudest. "Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule." John Donne. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

„Kentaur” on John Updike'i romaan, mille avaldas Alfred A. Knopf 1963. aastal. See võitis USA riikliku ilukirjandusliku raamatuauhinna. Romaani osad ilmusid esmakordselt väljaannetes Esquire ja The New Yorker. Lugu räägib kooliõpetajast George Caldwellist ja tema pojast Peterist Altoni (st Readingi) lähedal Pennsylvanias. Romaan uurib depressiivse Caldwelli ja tema äreva poja suhet, tuginedes lõdvalt John Updike'i suhtele oma isa Wesley Updike'iga, kes oli Shillingtoni keskkooli õpetaja.[4] George on elust suures osas loobunud; hiilgus, mida ta jalgpalluri ja Esimese maailmasõja sõdurina tundis, on möödas. Ta tunneb end kooli direktori poolt peale surutuna ning peab oma õpilasi õnnetuteks ja huvitumatuks kõige suhtes, mida tal neile õpetada on. Peter on aga lootustandev esteet, kes jumaldab Vermeeri ja unistab saada maalikunstnikuks suures linnas, näiteks New Yorgis. Tal pole omavanuseid sõpru ja ta muretseb regulaarselt, et eakaaslased võivad avastada tema psoriaasi, mis määrib ta nahka ja määrib riideid igal aastaajal peale suve. George'i ja Peterit ühendab soov välja saada, põgeneda oma kodulinnast. See mehelik põgenemissoov esineb Updike'i kuulsates "Jänese" romaanides. Samamoodi näeme romaani kujundit Peteri emast üksi hooldamata talus hiljem Updike'i 1965. aasta romaanis "Talust"

„Külmvereliselt“ on tegelikkuses aset leidnud mõrvaloo ja selle uurimise põnev ja haarav kirjeldus. Autoriks ameerika XX sajandi teise poole nimekamaid ja stiilimeisterlikumaid kirjanikke Truman Capote.

Raamatu pealkirjas nimetatud ODESSA koosneb kuuest algustähest, mis on võetud saksakeelsest nimetusest Organisation der ehemaligen SS-Angehörigen. Tõlkes Endiste SS-i Liikemete Organisatsioon. Selle küllaltki kurjakuulutava organisatsiooni saladustesse püüab tungida noor Hamburgi ajakirjanik, kes aga veendub, et õigluse jaluleseadmine ei ole sugugi nii lihtne.

Inglise põnevuskirjaniku Eric Ambleri (sünd. 1909) kaks spiooniromaani, mille peategelane Arthur Simpson satub olude sunnil kõikvõimalikesse peadpööritavatesse seiklustesse.

James M. Caini (1892-1977) "Postimees helistab alati kaks korda" kuulub ameerika kuritööromaani klassikasse. Siin on mõrv, mida kaks korda üritatakse. Ja armastus, mis sõgestab. Ja unistused, mis ei ole määratud täituma. Aga eelkõige on siin hoogne ja põnev lugu hemingwaylikult sõnatihedas ja -täpses proosas, mis haarab iga lugejat. Romaani on korduvalt dramatiseeritud, filmitud, isegi ooperiks muundatud. Vahest kõige kuulsam filmiversioon pärineb 1981. aastast, milles peaosi kehastasid Jack Nicholson ja Jessica Lange. Cainilt on õppinud ja tema stiili jäljendanud paljud kodu- ja välismaised kirjamehed. Teiste hulgas ka Albert Camus oma romaanis "Võõras".

Ameerika kirjaniku E. L. Doctorow' (sünd. 1931) romaan annab ülevaate Ameerika Ühendriikide eluolust sajandi alguses. Teos pakub koloriitse rea väljamõeldud ja tegelikult elanud inimesi. Fakti ja fiktsiooni originaalne põimimine ja huvitavalt fabuleeritud jutustus teevad raamatust kaasaelamisega loetava teose.

Millal saab Ameerikast Ameerika? Doctorow tundub kujutavat oma kodumaad kui määratu suurt räbalat, mis on täis pahede-pattude auke, kuid lohiseb igal juhul vääramatult edasi – seda võib välja lugeda irooniavälgatustest, mida on kroonika asjalikku kulgu tihedasti pikitud.

Doctorow kujutab USA-d XX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani – aega, mis märkis Ameerika keha meeletut maist paisumist-laienemist, aga mille sekka eksis ometi romantilis-nostalgilise ragtime’i helisid – põgusaks lohutuseks neile, kes toores eluvõitluses jalge alla tallati.

„Spioon, kes pääses külma käest" on inglise põnevuskirjaniku John le Carré (snd 1931) kolmas romaan, millest sai pärast ilmumist kohe bestseller. Sageli parimaks spiooniromaaniks nimetatud loo tegevus leiab aset külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Romaan jälgib Suurbritannia salaluure ja Saksa DV Abteilungi vahelist julma, kuid haaravat kassi-hiire mängu ajal, mil Euroopat lahutas raudne eesriie ja Berliini müür.

Käesoleva kogumiku kuus juttu pärinevad 1978. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt Isaac Bashevis Singerilt. Kirjaniku lühiproosa toodangust moodustavad need tillukese osa

Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

Bellow on korduvalt portreteerinud naist. Tavaliselt küll läbi mehe silmade. Nüüd astub ta sammu kõrvale ja üritab maailma vaadelda naise pilguga. Tulemuseks on "Varguse" peategelane Clara Velde, suur, kaunis, tarmukas blondiin neljandas abielus ja karjääriredeli tipus, ärplemas oma "naiselikke" ärplemisi New Yorgi moeloojate ärimaailmas ja edevuse laadal. Sentimentaalse (et mitte õelda eksistentsiaalse) väärtusega smaragdsõrmuse kahekordne salapärane kaotsiminek ja ülesleidmine hoiab lugu koos ja seletab pealkirja.