George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903--1950) on tuntud eelkõige kui «Loomade farmi» ja «1984» autor. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. «Kummardus Katalooniale» (1938) on sõjakogemustele tuginedes kirjutatud detailiderohke ja tolleaegset poliitilist õhkkonda põhjalikult analüüsiv dokumentaaljutustus. George Orwell on kirjutanud oma raamatu kohta: «Viimase kümne aasta jooksul olen kõige rohkem tahtnud muuta poliitilisi kirjutisi kunstiks. Kui hakkan raamatut kirjutama, ei ütle ma endale: «Nüüd teen ühe kunstiteose valmis.» Kirjutan seepärast, et tahan paljastada mingit valet, tahan juhtida mingile tõsiasjale tähelepanu, ja mu esialgne mure on, et mind kuulda võetaks. Muidugi on minu raamat Hispaania kodusõjast «Kummardus Katalooniale» avameelselt poliitiline, aga suures osas on see kirjutatud omamoodi objektiivse vormitaotlusega. Püüdsin väga, et selles raamatus oleks kirjas kogu tõde, ilma et mu kirjanduslikud vaistud viga saaksid.»

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Nimeka tšehhi kirjaniku Karel Čapeki apokriivade, s.t. mütoloogilistel, piibelikel, ajaloolistel ja kirjanduslikel teemadel kirjutatud filosoofilis-satiiriliste lühijuttude kogu. Tšehhi ajakirjades-ajalehtedes ajavahemikul 1920-1938 ilmunud apokriivad jutustavad ümber vanu, üldtuntud lugusid ootamatute vaatenurkade all, tuues esile paradokse ja anakronisme ning võimendudes kaasaegselt.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.