Tooted

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.

Romaan „Lääne silme all“ ilmus 1911. See on viimane Joseph Conradi kolmest poliitilisest romaanist, eelnesid „Nostromo“ ja „Salakuulaja“. Romaan algab Peterburis – toimub poliitiline mõrv, mille tagajärjed saavad saatuslikuks ka noorele orvust üliõpilasele Razumovile. Tema lootused usina õppetöö varal oma elu üles ehitada on määratud luhtumisele, kui ta ühel õhtul avastab oma toast kaastudengi Victor Haldini. Miski pole pärast seda enam endine. Razumovi võime usaldust äratada seob teda Haldini võitluskaaslastega, kuid tõmbab temale ka salapolitsei tähelepanu.

Hiljem, juba Genfis, kohtub Razumov pagulasrevolutsionääride kireva seltskonnaga. Seal elavad ka Victor Haldini ema ja õde, kes jätab noormehele sügava mulje juba esimesel kohtumisel. Romaanil on mitmeid paralleele Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“, kuid samas tunneme siin ära Conradi stiili ja kirjanduslikud võtted – hoolimata peamise jutustaja, vana inglasest õpetaja kinnitustest, et venelased talle käsitamatuks jäävad, saab lugeja ometi erakordselt selge pildi kõigest, mis toimub tegelaste hinges.

Poola vabadusvõitlejate lapsena oli kirjanik varakult tunda saanud Vene tsaarivõimu halastamatust, teisalt aga näinud, kui julmi ohvreid nõuab vastuhakk. Romaan küsibki muuhulgas, kas autokraatia jõhkrus mitte ei sünnita sama armutut vastupanu ning mis saab säärases ahistavas maailmas inimese identiteedist.

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Višnu on suremas. Ta lebab ühe Bombay kortermaja trepimademel ning samal ajal, kui ta jõukamad naabrid ei jõua kuidagi kokkuleppele, kus talle kiirabi peaks kutsuma, juurdleb tema, kas ta pole äkki jumal Višnu, mitte ainult oma maja, vaid kogu universumi kaitsja. Samas keeb tema ümber selle trepikoja igapäevane elu kogu oma kentsakuses. Veidravõitu ja groteskne, ent värvikas tegelastegalerii kajastab küll kaasaegse India linnaühiskonda, kuid samas ka tihedalt koos elavate inimeste kogukonda üldse.

Manil Suri on sündinud Bombays ning töötab praegu Ameerikas matemaatikaprofessorina. "Višnu surma", tema meisterlikku esikromaani on kriitikud võrrelnud nii maailma romaaniklassikaga, kui ka näiteks Arundhati Roy "Väikeste Asjade jumalaga".