Tooted
Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i.
Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.
Raamat koosneb kolmest suuremast osast, millest kaks äärmist on armsakesed fragmentide või jutukeste kogumid.
Nägusat, andekat ja ettevõtlikku Victoriat pole elu hellitanud – tema teel on olnud tõuse ja langusi, rahuldust ja nurjunud suhteid. Me tutvume temaga hetkel, mil tema teine abielu on kriisis ja ainuke laps kodunt lahkunud. Sündmusrohke suve lõpus, kui õhus juba aimub sügist, tunneb Victoria, et on viimane aeg uusi radu ja usaldusväärset kaaslast otsida. Ootamatult kohtubki ta mehega, kes on talle esimesest pilgust tavatult sümpaatne. Visalt üritab ta salapärase, oma minevikust tõrksalt vaikiva mehe kaitsekihist läbi murda, tema südame võtit leida. Kas naeratab sellele keerulise elukäiguga naisele viimaks õnn, mida ta nii kaua on oodanud?
Aarne Biin eelistab kirjutada tugeva iseloomu, sisuka mõttemaailma ja intensiivse hingeeluga inimestest, kes ei vannu elumuredele alla. Tema teoste tegelastega on kerge samastuda, neis hingesugulasi leida. Küllap selles peitubki tema romaanide menu saladus.
Seikluslik, põneva süžeega jutustus eesti mehest, keda elukäik on viinud Kesk-Aasiasse. Kohalikud mägikarjused hakkavad teda pidama rahvausu müütiliseks tegelaseks Rohepeaks, keda aeg-ajalt saadetetavat siia ilma abistama hätta sattunud inimesi. Tegevus toimub 1966.–1967. aastal, tagasivaadetega varasemal ajal Eestis asetleidnud juhtumustele. Jutustuse sündmustik on võetud tegelikkusest. Peategelane ja teised tegelaskujud on maha kirjutatud elavatelt inimestelt. Kohanimed ja mõne tegelase nimi on muudetud. "Rohepea" on esimene osa kolmeköitelisest teosest "Linnutsirkus". Kahes järgmises osas kandub tegevus Gruusia, Tšehhoslovakkia ja Eesti pinnale, Karpaatide ja Pamiiri mägedesse.
Raamat "Suurte varjus" on jätkuks Heidi Sarapuu varem ilmunud kirjandusloolistele lavatekstidele "Ülemere" (2001), "Variuse lood" (2007), "Klassikule külla" (2010). Need raamatud keskendusid Eesti ja Põhjamaade kirjanikele, seekordsetes tekstides ärkavad ellu Estonia teatrimajas tegutsenud näitlejad, lauljad, lavastajad. Taas avanevad lugeja ees 1944. aasta märtsipommitamiseni hoones tegutsenud raadiostuudio uksed ja stuudiorahva saatus kodumaalt põgenemise järel. "Lõbusad estoonlased", "His Masters Voice" ja "Helisev viis" annavad edasi tükikest meie kultuuriloost, mis seotud rahvusliku sümboli – Estonia teatrimajaga, jäädvustamaks Variuse teatri ja selle juhi tänuväärset tööd Estonia ajaloo nähtavaks muutmisel. Raamat ilmub teater Variuse 25. Ja Estonia teatrimaja 100. aastapäevaks.
"Päeva maja, öö maja" kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ja selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest: täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima, jpt.
Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikuks, kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga "mütoloogiline realism". Olga Tokarczuk on üks tuntumaid Poola proosakirjanikke, "Päeva maja, öö maja" on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" (LR 2005) ja romaan "Algus ja teised ajad" (2012).
"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada.
Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.