Tooted
Uhti, uhti, uhkesti viisk läks Tartust Viljandi, kaasas põis ja õlekõrs, õlekõrs kui sääseõrs. Vana hea lastelaul kolme sõbra äpardusterohkest teekonnast on taas raamatukaante vahel. Jaan Tammsaare kaunite illustratsioonidega ilmus klassikaline lugu esmakordselt aastal 1980.
Musta maagiat harrastava meediumi raamat elu mõtte otsimisast
Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing. Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht. Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides. "Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki." Andrei Hvostov
Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“
Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.
Mõrvari püüdmine on ohtlik – eriti kui ta elab naabermajas. Hen ja tema abikaasa Lloyd on äsja kolinud uude majja West Dartfordi Bostoni lähistel. Hen (Henrietta) on illustraator ja töötab ateljees, mis jääb kodust jalutuskäigu kaugusele. Tänu ravimitele on ta saanud kontrolli alla bipolaarse häire ning lõpuks leidnud stabiilsuse ja rahu. Uute naabrite Mira ja Matthew’ juures õhtusöögil hakkab see rahu aga murenema, kui mehe kabinetis kaminasimsil ilutseb tuttav ese. See on sporditrofee – täpselt selline, mis läks kaduma kahe aasta eest mõrvatud noormehe kodust. Hen on aastaid tundnud lausa obsessiivset huvi lahendamata mõrvade vastu – kinnismõte, millest ta ei tohi rääkida, kuid päris silmi kinni pigistada ka ei suuda. Kas tema naaber Matthew võib olla mõrvar? Või on see järjekordne psühhootiline episood nagu ülikooli esimesel kursusel, kui ta kaasüliõpilase süüd tõestada püüdes tollele kallale läks? Mida rohkem Hen Matthew’d jälgib, seda kindlam ta on, et mees sepitseb midagi tõeliselt kohutavat. Kuid keegi ei usu teda. Ta ei tea veel, et kõige hullemad luupainajad, mille eest ta on kogu elu püüdnud põgeneda, alles algavad…