Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Lemberomaanid kergeks suviseks lugemiseks
Vaata veelSophiet läbib "elekter" ja vägagi meeldiv tunne. Med-vend saab kuulda kummalise loo Sophie elukäigust. Sündmustejada alguspunktiks saab tehing Saksa ärimehest isa ja türklasest äripartner Mustafa vahel viimase tütardega, kellest Sophie ema antakse haaremist pealekauba.
Lugejale kangestub magus-õudne lugu, mis paneb tõdema, et pole midagi uut siin päikese all, ka kõige rabavamad käitumisnormid on ammuilma läbi kogetud.
Hoogsas ja köitvas päeviku-stiilis kirjutatud romaan, mille järelelainetus jääb pikaks ajaks virvendama.
"Allikas" on lugu andekast arhitektist Howard Roarkist, kes peab ägedat võitlust konventsioonidega, ning tema kirglikust armastusloost erakordse naisega, kes on ühtaegu nii ta armastatu kui vaenlane. Samal ajal on see ka lugu looja kompromissitusest ja hinnast, mis selle eest maksta tuleb.
Randi kangelased on eredad, monumentaalsed ja meeldejäävad ning ka nende vastasseisud on suurejoonelised ja võimsad. Nendega ei pruugi nõustuda, kuid unustada pole neid ka kerge.
soodukaga
Vaata veelXX sajandi ühe populaarsema inglise romaanikirjaniku tähtteos, mille tegevus toimub 20-ndate aastate Inglismaal. Peategelane on noor arst Andrew Manson, kelle tõusu, langust ja armastuslugu kujutatakse autorile omases paeluvas stiilis. Autorile Ameerika raamatukaupmeeste auhinna toonud romaani järgi on tehtud film ja TV-seriaal.
1948.a. valmis H. Leberechtil esimene kaalukam ilukirjanduslik teos uuest Eestist - jutustus "Valgus Koordis". Ühiskondliku arengu vastuolud olid sellal kõige teravamad külas. Nõukogude maareform oli tunduvalt muutnud eesti küla ilmet, sotsiaalseid vahekordi ja töötavate talupoegade suhtumist riigisse. Ent sotsialismi võitu võis siin saavutada üksnes kollektiivse tööga. H. Leberecht võttis endale raske ülesande jutustada talurahva pöördumisest uute eluvormide poole ja kolhooside sünnist.
"Puud kasvavad kõigile" on ajaloolis-humoorikas kolejutt, mille sündmustik vormub Õhtu ja Hommiku müstilisevõitu piirialal uduhäguses vahepealsuses, kus kuuvalgus koos tärkava Koidikuga kõigutab sajandeid valitsenud kristlikku religiooni. Hea ja Kurja, Õige ja Vale, Uue ja Vana heitluses armastatakse, kõheldakse, ekseldakse teadmatuses, võideldakse vabaduse eest ning püüeldakse nii isiklike kui ka kõrgemate eesmärkide poole. Ning hoolimata sellest, mida maailma vägevad oma upsakuses või ahnuses ette võtavad, kasvavad sessinatses maailmas puud siiski igaühe jaoks.
Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamis
Uued tooted
Vaata veelAutentsed memuaarid esimese iseseisvusaja kirjanduselust hakkavad paratamatult otsa saama koos ühe inimpõlve kadumisega. "Murduvas maailmas" on arvatavasti üks viimaseid ehtsaid "pealtnägija tunnistusi". Daniel Palgi lõpetas Tartu Ülikooli 1928 mag. phil. kraadiga ning tegutses aastail 1929-1940 Eesti Kirjanduse Seltsi teadusliku sekretärina, 1934-1940 oli ajakirja "Eesti Kirjandus" vastutav toimetaja. 1940-1947 töötas kirjastuses, 1947-1950 täitis vastloodud Keele ja Kirjanduse Instituudi direktori kohuseid, 1953-1959 oli TRÜ aspirantuuri juhataja. Mälestuste kirjutamist alustas Daniel Palgi 1954. aastal. Lõplik redaktsioon valmis 5. detsembril 1965. Käsikirjas ei ole ridagi mugandatud tollaste tsensuurinõuete kohaseks, nii et mälestused saavad vabalt ilmuda alles vabas Eestis.
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...