Tänane Raplamaa on kombinatsioon mitmest ajaloolisest Eesti piirkonnast – idaosa on ajalooline Harjumaa, lääneosa – osa vanast Läänemaast. Lõunas lisanduvad “tükikesed” ajaloolisest Pärnumaast. Seetõttu on maakond nagu vana ja paljuharuline põlispuu, mis kõigest hoolimata püsib oma kohal, paljuharulise ja mitmekesisena võtmaks vastu tormituuli ja kuuma päikest.

Raplamaa loodus – põllumaade “saarde” metsade-rabade vahel ja taga, isoleerivad jõeteed – on läbi aegade säilitanud iseolemise, ise hakkama saamise, peremeheks olemise soovi. See mõtteviis on toonud kaasa kohalike meeste valmisoleku opositsiooniks ja oma õiguse taga ajamiseks kuni avaliku vaenuseni välja.

Suletus ja avatus, iseolemine ja edasipüüd, ühtsus läbi mitmekesisuse on märksõnad, mis iseloomustavad Raplamaad.

Öeldakse, et igaüks peab oma risti ise kandma.
Raplamaa on maakond erinevate mõtete ja mõjutuste, tegemiste ja mittetegemiste, ideede ja tulemuste ristteel.
Läbi aegade on siinsed inimesed toimetanud tõe ja õiguse ja vabaduse nimel, võideldes sageli kõige ja kõigiga. Oli see siis maarahva mäss rõhujate vastu Jüriööl, vasallide korduvad mässud piiskoppide vastu, mõisameeste mäss ja võitlus rootslaste vastu Liivi sõja ajal, talupoegade mäss 1858, kohalike elanike võitlused/mässamised 1905, vastupanu 1941 või metsavendlus II maailmasõja järel.
Ka pöördelistel 1990. aastatel läks Rapla maakond sageli oma teed, vaieldes pealinnaga ja sealsete võimul olijatega.
Mässamine ja iseolemine on Raplamaal veres. Ja sageli peab ta selle pärast ka kannatuste teel oma risti kandma. Aga ikka lootuses paremale ja helgemale maailmale.
Ja selle nimel tasub mässata!