Iga rahva ajaloos on mõõdutundetuid ja segaseid aegu. Lugedes sündmustest 17. sajandi keskpaiga Inglismaal, näib küll: see on kaose, sallimatuse, sõgeduse aeg, millist teist vana hea Inglismaa ei tunne. Ühtäkki on tähtsamast tähtsam, kellele kuulub jumalik õigus, kas kuningale või parlamendile, riigikirikule või kongregatsionalistidele. Kodusõja fanaatilises õhkkonnas kaotavad tähenduse peenpsühholoogilised varjundid, mis on sõnakunsti üldiselt inspireerinud, ja hoopis tähtsam on küsimus, miks on kaotatud paradiis.