Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse.

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Mihkelson on küll klassik, aga mitte klassikaline klassik: tema kirjutamisviis vastandub kõigele klassikalisele nii nagu barokk vastandus klassitsismile. Teataval hetkel hakkas ta kirjutama ilma reegliteta, olles 1980. aastate alguses kahtlemata postmodernist (Lyotard'i mõistes) – kuid tänapäeval teda nõnda nimetada ei saa, mitte kirjutamisviisi muutumise pärast, vaid postmodernismi mõiste mandumise pärast viimase veerandsajandi jooksul. Mihkelsoni poeetika on allegooriline varemete-poeetika, kõik otse öeldu tähendab siin alati veel midagi muud, pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks. Hasso Krull