Berk Vaheri "Lugulaul" on tekstikogu, mis ühendab proosalise ja poeetilise väljendusviisi, liikudes jutustamise, keelemängu ja strukturaalse eksperimenteerimise piiril. Tekstid ei allu klassikalisele narratiivile, vaid kujunevad fragmentidest, kordustest ja vahepausidest. Kogu vältel muutub jutt ise teemaks, lugu ei ole ainult see, mida räägitakse, vaid ka see, kuidas rääkimine toimub.

Autor kasutab katkestusi ja nihkeid, et rõhutada teksti kui protsessi, mitte valmisvormi. Hääled vahelduvad, vaatepunktid libisevad ühest teise, sageli ilma selge piirita. Lugejale ei pakuta valmis tähendusi, vaid antakse märguandeid, suundi, katkiseid mustreid, mille põhjal tuleb orienteeruda. Tekst on iseenda kommentaar ja läbivaatamine, milles aeg ja ruum laotuvad pigem keele kui süžee kaudu.

Lugulaul ei kujuta maailmast ega inimesest tervikpilti, vaid suunab tähelepanu sellele, kuidas lausung kujuneb ja kaob. Teos eeldab lugejalt osalemist, viibimist keele liikumises, kus tähendus võib tekkida ootamatutes kohtumistes, mitte kindlates struktuurides. Kogu on ühtaegu tehniline ja tundlik, mänguline ja takerdunud, moodustades teksti, mis jääb nihkesse isegi siis, kui lausung lõpeb.

"Lugulaul" on eksperimentaalne romaan, mida on peetud eestimaise postmodernistliku kirjanduse üheks kõige stiilipuhtaimaks näiteks.