Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan «Naiste paviljon» (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...

Käesolev seiklus leidis aset Vaiksel ookeanil ning seekord rändas Severin Hermann Melville'i kapten Ahabi jälgedes valget vaala otsides. Värvikas jutustamisstiil ning looduse ja kultuuri paeluv kirjeldamine muudavad selle raamatu tõeliselt nauditavaks.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.