Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Meri ühendab, meri lahutab.

Sõda lahutab, aga ei ühenda.

Juba pääsenud mehed

üritavad päästa mahajäänuid. 

Valge paat on omast käest,

kummalgi kaldal on võimud valvel. 

Toimunut varjas udu ja pimedus

ja poole sajandi salastatus. 

Ei enam.

Raamatusse koondatud jutustused lahkavad inimsuhteid erinevatest vaatenurkadest. Lugusid ühendab enamasti sama aeg ning see, et naised, kellest räägitakse, on omavahel tuttavad, kuigi paigutuvad geograafiliselt erinevatesse paikadesse. Ja nagu naiste puhul ikka, on rohkesti juttu meestest.

"Pianobaar Bizarres" kohtub triloogia esimese raamatu "Nägemine on nähtamatu" minategelane järgmise kogumiku, "Mamma Engalandi miraaži" Juliusega, kes on Roland. Kolmekesi kohtuvadki – enda arust. Mõistmata, kui kolm inimest mõtlevad ühtviisi, kas siis on kaks neist tarbetud. Selles on nad aga surmkindlad, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid.