Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp.

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."