Järg raamatule "Kolmas printsess".

Valimik 1920ndate aastate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904-1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast.

Saksamaal elav eestlanna Irja põeb parandamatut haigust. Reisimine on tema elu sisu ja Taimaa tema lemmikmaa, niisiis lendab ta hoolimata keemiaravi rasketest kõrvalmõjudest veel kord oma "paradiisi", seekord üksinda. Reisist kujuneb põrgulik kogemus, millest ta ei ole koju saabudes võimeline kellelegi rääkima, isegi mitte lähimatele sõpradele. Selle asemel hakkab ta neile kirjutama ja kirjutab endalegi ootamatult terve romaani, mis pakatab avameelsusest ja kohati lausa süsimustast huumorist.

1960-1970ndate aastate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – N. Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.