"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale.

See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. 

Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

33aastane Mia Maria Amer oli noor tudeng, äsja sünnitanud kaksikud tütred, kui tal diagnoositi Hodgkini lümfoom. Juba enam kui kümme aastat sõltub tema elu ema ja naisena sellest, mida vähk otsustab. Ta ei jaksa teha kõike, mida teised emad teevad, ega pakkuda kõike, mida kaaslased pakuvad. Aga selle värvivihikuga saab ta anda tuge ja mõistmist kõigile, kes kokku puutunud vaenlasega, mis hävitab vaikselt ja salakavalalt elusid. Miks ma otsustasin teha sellise värviraamatu, mis võib paljude jaoks olla harjumatu ja kummaline? Just sellepärast, et normaliseerida vähkhaigusi. Vähk on minult ära võtnud viimased kümme aastat. Mul ei olnud alguses kedagi, kes oleks mentaalselt kätt hoidnud. Aga ma tean, kui oluline on aidata inimest, kes on äsja saanud diagnoosi. Või kedagi, kelle sõber on haige. Aitame normaliseerida vähist rääkimist ilma häbita!

Kordustrükk! Jill Bolte Taylor elas läbi insuldi – tema vasakus aju­pooles lõhkes veresoon. Ajuteadlasena oli tal võimalus omaenda vaim­sete võimete allakäiku paari tunni jooksul kõrvalt jälgida. Sel ajal, kui ta vasak ajupool kord töötas ja siis jälle mitte, koges ta kahte selgelt eristuvat reaalsust: intuitiivse parema ajupoole eufoorilist nirvaanat ja vasaku ajupoole loogilist teadvelolekut. Raamatus „Silmiavav insult“ jagab Taylor taastumis­perioodil saadud teadmisi ja kogemusi. Taastumiseks kulus küll tervelt kaheksa aastat, kuid nüüd on tema meel taas täielikult ter­ve­nenud. Insult õpetas talle, et nirvaanatunne on vasaku ajupoole vadinast, mis meid väga sageli lakkamatult saadab, kõigest ühe mõtte kaugusel. „Silmiavav insult“ on ühtaegu taastumise käsiraamat kõigi­le­­­­­ neile, kes on mõne ajuvigastusega kokku puutunud, ning emot­­sionaalne lugu sellest, et sügav sisemine rahu on kõigile kättesaadav. Raamatu kaanel on kujutatud Jill Bolte Taylori loodud „Ajuvitraazi”, mille kujundamine ja valmistamine oli talle suureks abiks insuldist taastumise protsessis.