Väljapaistva rootsi kirjaniku Göran Tunströmi (s. 1937) romaan (1983), ülemlaul igikestvale armastusele, mille motiive seob Bachi oratooriumi müstiline rõõmusõnum, lugu ühe perekonna saatusest läbi kolme põlvkonna, taustaks provintsiasula kirev tüüpide galerii, kelle hulgas vilksatab ka kuulus kirjanik Selma Lagerlöf.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Prantsuse kirjanduse klassiku viimane suurteos, mis põhineb Balzaci kogu varasemal loomingul ja on omakorda kokkuvõtteks tervele "Inimlikule komöödiale".