Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud kirurg Ravic leiab seal uue elu ja armastuse. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa. Remarque’i tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Väljapaistva rootsi kirjaniku Göran Tunströmi (s. 1937) romaan (1983), ülemlaul igikestvale armastusele, mille motiive seob Bachi oratooriumi müstiline rõõmusõnum, lugu ühe perekonna saatusest läbi kolme põlvkonna, taustaks provintsiasula kirev tüüpide galerii, kelle hulgas vilksatab ka kuulus kirjanik Selma Lagerlöf.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.