Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest.

Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest.

William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene".

Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. 

Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga. 

Eelseisvale audientsile mõeldes Admiral muigas mõrult. Vana kuninganna eluajal oli ta kuningalossis niisama hästi kui omainimene, naasnud merelt, ootas teda sageli juba sadamas ees tõld kuningavapiga. Lilibilyga nad seevastu peaaegu et ei kohtugi, vahetavad vaid haruharva üliviisakaid, ent mittemidagiütlevaid kirju... Ei, ta ei vaja teenimatut soosingut, kuid ei ole õiglane, kui mingid nimetud inimesed otsustavad ja määravad suuri asju, ja tema, esimene kapten laevastikus, saab laevastiku ees seisvatest ülesannetest sageli viimasena teada. Ebmäärane umbusetunne Admirali hinges hakkas varjutama ka seda pikisilmi oodatud päeva. Ta püüdis end tusamõtetest energiliselt lahti raputada. Ent audients kuninganna juures jäi ka sel korral ära. Kabineti ukse ees ootas teda juba kannatamatult käskjalg. -- Tema Ekstsellents Laevastiku Minister soovivat Admirali sedamaid näha! Admiralis kihvatas. "Teatage Ministrile, et ma viibin oma kabinetis ja jään siia pooleks tunniks!" kostis ta käskjalale järsult. Sel vajus mokk jahmunult rippu. Ta kogus end pisut ja tuiskas minema. Juba viivu pärast oli ta tagasi. "Tema Ekstsellents lasevad väga vabandada... Nad on üliväga kinni!" pudistas käskjalg. "Neil on teie jaoks väga tähtis teade!" "Põrgusse!" mõtles Admiral endamisi. "Varsti oleme merel, kõigest sellest siin prii..." Ja otsustas pilli alla neelata.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Siasil on aeg voodisse minna, aga ta ei taha oma hambaid pesta ega mänguasju kokku korjata. Palju lahedam on ju mängida Arktika loomadega! Selle asemel et magama sättida, tahaksime ju pigem lüüa jääkaruga tantsu, ulguda koos huntidega ja ujuda kalakestega? Võluvas unejutus saavad lugejad osa Siasi magamamineku seiklusest, kus tal tuleb üks värvikas ettekääne teise järel, miks parasjagu veel mitte magama minna.