Indrek Hargla uus raamat "Kolmevaimukivi" koondab tema päris uusi tekste, mis on kirjutatud just selle kogumiku jaoks, ning viimase aja jutuloomingu paremikku, millest näiteks "Tammõküla viljakuivati" on võitnud Eesti ulmeauhinna ja põnevusjutt "Suvitusromaan" on ilmunud ajakirjas "Looming". See on mitmekesine kogumik, milles leidub nii fantasy-seiklust (lühiromaan "Mirabilia saladus"), etnoainelisi õudusjutte ("Kolmevaimukivi" ja "Jõulujõud"), klassikaline krimilugu kosmoselaevas ("Per homicidium ad astra"), üllatavaid vaatlusi Eesti ajaloost ("Clemens Fellinus, Rex Estonicum") ja tulevikust ("Osariigi Presidendi kohtumine"). Lugeja kohtub siin mitmete tuntud ajalooliste tegelastega, nagu näiteks Lehola Lembitu, Harald Keres, Albert Einstein, Antoine de Saint-Exupéry, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Läti Hendrik ning üle tosina aasta astub üles ka Hargla üks kõige kuulsamaid kangelasi pan Grpowski.

Nero Wolfe´il on käes tõeline õuduste nädal. Tema koju tikuvad kõikvõimalikud veidrikud närimistubakat nätsutavast kauboist Briti aadlimeheni. Mõne peab Wolfe peitma hädaohtude eest lillekasti, mõnega poolitama oma praetüki... mõnda aga tabab ootamatult vägivaldne surm. Taas peab Wolfe leidma mõrtsuka, et kodus jälle rahu majja saada.

"Nebukadnedsar" on kogumik Dorothy L. Sayersi lühilugusid. Läbiva kangelase asemel ühendab neid seekord läbiv idee: nimelt, et "see" käib sageli juhuslikult või eksikombel. "See" on loomulikult kuritöö. Sayers räägib lugusid, kus kurja mõttega mängimisest võib äkki saadagi saatuslik õnnetus või lausa leping profesionaalsete "ärakoristajatega". Lugusid, kus niisama naljatamine võtab traagilise pöörde, või vahel ka vastupidi - süütu vahejuhtum või veidrus võtab lihtsameelse kõrvalseisja silmis pahaendelise kuju. Lugejale lohutuseks pöördub see elu jaburus teinekord ka sümpaatsete tegelaste kasuks või leiab südamlikku rakendust heade inimeste käes. Kõik inimesed ei ole kurjad. Aga kõik peavad olema ettevaatlikud.

35. tänaval pööras ta jällegi lääne poole.Siis ma hakkasingi kahtlustama. Loomulikult. Ta läks edasi, otsejoones nagu püssikuul. Kui ta ka 9. avenüüst möödudes ikka läände suundus, ei olnud enam mingit kahtlust. Ma lähenesin talle. Ta hakkas majade numbreid vaatama, jõudis välistrepi juurde ja hakks üles minema. Ma ütlen sulle, vennas, minu käest nad ei pääse. Mina saan oma mehe ikka kätte. Seda meest olin ma jälitanud läbi terve New Yorgi, rippudes tal sabas nagu buldog, otse Nero Wolfe'i ukseni.