Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

Esteetika kui teadus. Käsitletakse ilu ja teisi esteetilisi nähtusi, kunsti olemust ja dialektikat, kunsti ja ühiskonna suhteid, kunstiteose sündi ja elutsüklit, sotsialistliku kunsti probleeme ning rahva esteetilist kasvatamist kommunismi ehitamisel.

„Filosoofia sünd" on raamat Lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917‒1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta töötas välja originaalse lähenemise Lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia". Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega liidab Collit kõigepealt suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka Lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on otsinud eelsokraatilistest mõtlejatest ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest mõtlemise elulist lätet, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti. Seda iidset alget nimetab Colli „tarkuseks" ja vastandab filosoofiale kui pelgale „tarkusearmastusele". „Filosoofia sünd" ilmus esmakordselt 1975. aastal ja on kokkuvõte kolmeköitelisest teosest „Kreeka tarkus" („La sapienza greca", 1977–1980).

Araabia filosoofi Ibn Tufayli ehk ladinapäraselt Abubaceri (u 1110—1185) avicennismist ja sufismist inspireeritud filosoofiline jutustus räägib loo iseõppijast metsikust lapsest, kes kasvab üksikul saarel gaselli hoole all ning jõuab ümbritsevat tasapisi mõtestades ülima tõeni. Ehkki ta on ülejäänud inimkonnast eraldatud, tajub laps ometigi, et erineb teistest loomadest, olles neist kõrgem olend. Nii käsitleb uusplatonistlike sugemetega lühiteos allegoorilises võtmes inimese arenguteed tunnetuse kõrgeimale astmele, looduse, iseenda ja maailmakorra ning nende aluseks oleva printsiibi mõistmisele.