"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat".

Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

Herbert Marcuse "Ühemõõtmeline inimene" oli üks 1960ndate aastate olulisematest raamatutest. Esmakordselt 1964. aastal ilmununa tunnustati seda kohe kui kaasaja kaalukat kriitilist diagnoosi, mille esilekerkinud uusvasakpoolsed meelsasti üles korjasid kui kapitalistlikke ja kommunistlikke kaasaegseid lääne ühiskondi hukkamõistva süüdistusakti. Kavandatuna ja kirja panduna 1950ndatel ja varajastel 1960ndatel, peegeldab see raamat ajastu lämmatavat konformsust ning avaldab jõulist kriitikat valitsemise ja sotsiaalse kontrolli uute mooduste aadressil. Ometi väljendab see ka radikaalse filosoofi lootusi, et inimese vabadust ja õnne võiks tublisti laiendada väljapoole kehtivas ühiskonnas võimutsevat ühemõõtmelist mõtlemist ja käitumist. Järgides oma varasemas raamatus "Eros ja tsivilisatsioon" sõnastatud nägemust vabanemisest, toonitab Marcuse oma valitsemis- ja rõhumisvormide kriitikas, et seda, mis on, tuleb lakkamatult võrrelda sellega, mis võiks olla – vabama ja õnnelikuma inimeksistentsi laadiga.

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella H. Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941–2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

 

Inimene arvab teadvat palju asju, mida ta tegelikult ei tea. Inimese elu on täis enesepettust, ilma et ta ise seda taipaks. Imestus aitab välja! Filosoofia ei anna asu ja ajab segadusse. Ta tahab jõuda põhjani. Millesse sa usud? Miks sa usud? Arvad küll, et tead, aga tegelikult?