Tooted

Andres Dido (Tiido) (1855–1921) sündis Viljandimaal, õppis Tartus, elas väljasaadetuna Kaasanis, pääses Šveitsi ja lõpuks elas pagulasena Prantsusmaal. Ta õppis ülikoolis sotsioloogiat ning on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Dido kõneles esimesena unistavalt Eestist kui vabariigist. Vabariigi mõiste, vabastatud inimese toimimine, võimu kasutamine õigluse huvides oli ta ilmavaate tuum. See oli edumeelsus, mis põlgas arengut takistavat tagurlust. Käesolev, Eesti Mõtteloo sarja 70. raamat näitab piltlikult, kuidas kapitalism toimis Prantsuse Vabariigis saja aasta eest just samuti nagu Eestis nüüd, 21. sajandi algul. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium.

Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad.Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet. Jaan Undusk

Artiklite kogumik tutvustab Johann Köleri 150. sünniaastapäevale pühendatud teaduslikul konverentsil Tallinnas ja Tartus 1976. a. esitatud ettekandeid. Sisu: Johann Köler ühiskondliku võitlejana J. Köleri ja C. R. Jakobsoni koostöö Johann Köleri koostöö läti ühiskonnategelase Krišjanis Valdemarsiga J. Köleri varasest portreeloomingust Johann Köleri kodumaa-ainelised teosed Johann Köleri esimene välisreis aastatel 1857-1862 Johann Köleri joonistused ENSV Riikliku Kunstimuuseumi kogudes Johann Köleri tegevus freskomaalijana Johann Köleri biograafia Rjazani lehekülgi J. Köleri käsitlus eesti ajakirjanduses 19. sajandil Eesti ajakirjandus Johann Köleri postuumsest näitusest Reproduktsioonid Резюме Список репродукций Summary Reproductions Tahvlid I-XVIII Tahvlid XIX-XXVI

Kirjutised teatrist ja draamast 1969-1994. Raamat koondab Jaak Rähesoo kirjutisi teatrist ja draamast ajavahemikust 1969-1994. Käsitletakse nii Shakespeare'i, iiri kui ka ameerika teatrit ja dramaturgiat, samuti Eesti teatrikunsti.

Valimik Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori, luuletaja ja tõlkija uurimusi ja käsitlusi aastaist 1974-1994, kõik kantud hispaania vaimust. Järjestatud on nad kirjanduslooliselt, peegeldades hispaania kirjanduse arenguloo tähtsamaid lõike algusest tänapäevani. See valik ei piirdu vaid ilukirjanduse vaatlusega, vaid avardab pilku ka filosoofilise esteetika ja filosoofia suunas.

Teos on sisuliseks täienduseks 1976. aastal ilmunud "Hõbevalgele". autor esitab muinaskreeka teadlase Massalia Pythease uurimisreisi matemaatilise lahenduse ning osutab dokumentaalse esseistika laadis sellest tulenevale järeldustele, mis puudutavad eesti keelt, rahvaluulet ja kombestikku, nende vanimaid kajastusi kirjasõnas ja maakaartidel ning Läänemere ja siseveeteede osa Põhja-Euroopa rahvaste ja kultuuride lähendamisel.

Käesolev raamat räägib inimese ja looduse suhteist Eestis, leides paljudel puhkudel siiski ka üldisemaid aspekte ja seoseid ülemaailmsete tendentsidega. Nüüdisaja probleemide kõrval vaadeldakse ka arengulugu. Eriti pannakse rõhku tänapäevase looduskaitse ökosüsteemse aluse tutvustamisele ning seda süvenenumalt, kui see eestikeelses kirjanduses varem tavaks on olnud. Sellelt pinnalt tulenevad ka praktikuid huvitavad rakendusökoloogilised järeldused. Töö teine ulatuslikum ainering hõlmab looduse ja kultuuri seoseid, kusjuures siin on leitud mõndagi uudset. Lõpuks antakse põgus ülevaade nn. klassikalise looduskaitse tulemustest koduvabariigis, eelkõige napi andmestiku näol kaitstavate maa-alade kohta.

Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019 Politoloog ja poliitik, valimissüsteemide loodusseaduste tunnustatud uurija Rein Taagepera (sünd. 1933) on käesolevasse köitesse valinud ajakirjas "Akadeemia" 24 aasta jooksul avaldatud teaduslikku laadi tööd.

Nelja ossa – "Olevik", "Lähiminevik", "Kaugminevik ja -tulevik" ja "Valimissüsteemid" – jaotatud raamatus leidub üksjagu graafe, valemeid ja tabeleid, mis mõndagi selgitavad.

Autori sõnul on aga peamine julgus olla nõrk: "Suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda." 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ja AS Giga.

Luuletõlkeid väliskirjanike teostest. Tõlkinud August Sang

Valik August Sanga luuletõlkeid järgnevatelt autoritelt:

• Aleksandr Puškin
• Mihhail Lermontov
• Nikolai Nekrassov
• Maksim Gorki
• Aleksandr Blok
• Igor Severjanin
• Boriss Pasternak
• Vladimir Majakovski
• Sergei Jessenin
• Nikolai Tihhonov
• Jossif Utkin
• Leonid Martõnov
• Boriss Lihharev
• Olga Bergholz
• Aleksandr Tvardovski
• Jevgeni Vinokurov
• Jevgeni Jevtušenko
• Ilja Fonjakov
• Sergei Polikarpov
• Boriss Primerov

Geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant (1902–1978) oli üks neid, kes aidanud Eestit ja eesti teadust maailmakaardile viia.

Tartu näitel linnageograafia klassikas auväärse koha leidnud mees, kes veendunud rahvuslasena – Eesti Rahvuslaste Klubi asutajaid ja selle häälekandja ERK pea- ja tegevtoimetajaid – mõtiskles sügavalt Eesti geopoliitiliste probleemide üle (nt. asend, geograafiline kuuluvus või ka eluruum). Mees, kes rektori ametikohal hoidis ja säilitas meile 1941–1944 Tartu Ülikooli, pidi viimaks lahkuma Eesti isamaalt, leides uue elupaiga Rootsi Kuningriigis, nimelt Lundis. Seda ja teda silmas pidades on tabavalt üteldud; “Eesti kaotus sai Rootsi võiduks.” Nõukogude Eestis fašistiks nimetatud Edgar Kanti pärandit avalikult ei tuntud ega tunnustatud.

Käesolev kogumik tähendab tänuväärselt head algust selle rikkaliku “päranditombu” avamiseks, esitades kokku 60 kirjatööd reisikirjast alates teadusliku artiklini välja. Kõigepealt õpetab autor meile “matkamist ja rändelu”, seda nii ruumis kui ka ajas, minevikus ka, pidades selle metafüüsiliseks loomuks “iseenda jalul käimist”.

Mitmekülgse isiksuse Hanno Kompuse avaldatud artikleid, mis on siin raamatus komponeeritud dünaamilisest staatilisema poole: alates tantsust ning matkadest, üle ooperi, maalikunsti ja plastika - staatilise ehituskunsti ja staatilisest staatilisema ruumikujundi - riigi - suunas.

Ehkki Juhan Luigast (1873–1927) veel kümmekond aastat tagasi õieti midagi teada ei tohtinud ega eriti teatudki, ei tarvitse see nimi täna enam tutvustamist. Küsides, kes oli Juhan Luiga, ütleb Hando Runnel seda eesti vaimumaailma töökat ja mõtlevat hiiglast "piiritleda" püüdes: "Ta oli närviarst, poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloouurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet." Esimene Juhan Luiga artiklite kahest köitest, mis jaguneb tsükleiks "Mäss ja meelehaigus", "Põhjavaim", "Ilmutus ilus ja rõõmus" ja "Igatsus surra ja elada", koondab kirjatöid alates aastast 1900 Eesti Vabariigi rajamiseni välja.

Kes oli Märt Laarman? Kunstikriitik, luuletaja, esseist ja tõlkija, raamatutegija, nende väljaandja, graafik ja maalija. Märt Laarmani kui kunstikriitiku mõjusaim periood oli ajavahemik 1929–1935 ja tema 20ndate aastate kirjutistes tuleb esmakordselt Eestis ilmsiks selgelt sõnastatud suhe modernismi moodsasse kunsti. Kõige muu kõrval töötas ta ligi 30 aastat pedagoogina, sellest poolteist kunstiõpetajana, ülejäänud aja aga eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Autodidakt kunstnikuna, autodidakt eesti keele õpetajana, on ta saavutanud ometi väga paljudes valdkondades imetletavaid tulemusi. Käesolev raamat koondabki peaasjalikult Laarmani kahekümnendate-kolmekümnendate aastate kunstialaseid tekste ja arvustusi.

Mihkel Martna (1860–1934) oli poliitiku ja ajakirjanikuna iseõppija, kelle ametlik haridustee piirdus 5-klassilise külakooliga. Martna näol on tegemist Eesti sotsiaaldemokraatia ühe loojaga, tihti on teda nimetatud ka selle isaks. Martna "sotsialistlikus salongis" käisid õpilased ja üliõpilased, literaadid ja töölised. Oma elu jooksul puutus Martna isiklikult kokku nii tolleaegse Euroopa juhtivate sotsialistide kui ka Vene revolutsioonilise liikumise tegelastega. Riigikogu liikmena on Martnat huvitanud eelkõige tööpuuduse küsimus ja tööliste korteriolud. Selles raamatus on Eesti ühiskonna probleeme käsitlevate artiklite kõrval, mis pärinevad aastatest 1902–1932, koht ka kaasaja Lääne-Euroopa olusid kajastavatel kirjatükkidel aastatest 1906–1917, mil Martna viibis poliitilises paguluses põhiliselt Šveitsis, Saksamaal ja Soomes.

Praeguse Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professori ja helilooja, ühe vähestest doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlase Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad ilmuvad reeglina esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna ilmunud varemgi. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest. Selle raamatuga teeb ''Ilmamaa'' kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada.

Karl Menning (1874–1941) rammis oma nime kui mitte mujale, siis vähemalt "Vanemuise" teatri ajalukku. Nõnda heljub ta nimi ikka elavana meie minevikumüüdis. Tema tegelikke kirjatöid ja kontseptsioone tuntakse vähem. Menningu avalikkusele suunatud tutvustused, arvustused, kirjutised ja uurimused mahuvad enamasti kahte aastakümnesse (1897–1917). 1918 pöörab Menning teatrile jäädavalt selja. Ta kuulus meie esimese väikesearvulise välisdelegatsiooni koosseisu, kellel õnnestus saavutada küll juba väljakuulutatud, ent veel sündimata vabariigile rahvusvaheline tunnustus. Eks olnud seegi omamoodi teatritegu. Pärast tunnustuse saavutamist on Menning Eesti saadik, algul Skandinaavias ning 1921–1933 Berliinis. Hitleri võimuletulekul siirdub Riia Eesti konsulaati, kus töötab 1937. aastani. Vanaduspäevad mööduvad armsakssaanud "Vanemuise"-linnas. Raamat "Teatritegu" annab läbilõike eesti teadlikult kunstipärase teatri sünniaegadest ning Karl Menningu esteetilistest põhimõtetest teatrikunsti sihipärasel kultiveerimisel sealjuures.Raamatus on nii Menningu teatrialased kirjutised kui ka (tema kui diplomaadi) kirjavahetus Aleksander Hellatiga.

Rudolf Kallas (1851–1913) on üks esimesi, kes on eesti keeles ja meeles põhjalikumalt mõtestanud kristlikku maailmapilti. Vaimuannete ja mõttesügavuse poolest asetub ta Juhan Luiga ja Jaan Tõnissoni kõrvale meie toonase haritlaskonna absoluutsesse tippu. Kallas oli eesti usuteaduse väljapaistvamaid teerajajaid, kirikuõpetajana hiilgav jutlustaja ja kõnemees. Kristlike väärtuste vahendamine hõlmab suurema osa Kallase mahukast ja laiahaardelisest loomingust, millest „Tunnistus Õnnistegijast" on selle autori esimene Eesti mõtteloo sarja kuuluv kogumik.

Esimene, seejuures väga mahukas valimik ettekandeid ja kõnesid, arvustusi ja retsensioone, ees-, järel- ja saatesõnu, usutlusi ja avalikke kirju ühelt suurimalt eesti kirjanikest, kes oli ennast muide kord määratlenud kui “paadunud eurooplast”. Ühtaegu esitatakse kogumikus – ühe erandiga – ainult seda, mis pärineb pagulusaegadest.

Koostaja on “materjali” jaganud tsükleiks “Teekond läände”, “Et me üksteist silmist ei kaotaks”, “Noored ja vanad”, “Suurest haardest”, “Elutants”, “Hämarduvas ajas” ja “Paremast teistele elupäevast”.

Järelsõnas “Pärandist” iseloomustab Janika Kronberg Karl Ristikivi vaimset ja testamendijärgset pärandit. Selle vaimse pärandi, millele vihjab köite pealkiri, võiks kokku võtta ka kirjaniku omil sõnult “Kõik muu, isegi elu, võidakse inimeselt vägisi võtta, kuid ei saa temalt võtta südametunnistuse vabadust. [---] Kõik teised vabadused võime tagasi võita, mitte aga südametunnistuse vabadust, kui oleme selle kord käest andnud. – Meie toonitusi silmas pidades võib ütelda, et viimne vabadus kuulub meie, inimeste pädevusse.”