Fr. R. Kreutzwald saatis 1869. aastal "Hommiku- ja õhtuohvrite" esimese jao läbivaatamiseks Tallinna Konsistooriumile. Vaimulik tsensuur leidis, et raamat ei ole kooskõlas pühakirja ja kiriku sümboolsete (usutunnistuslike) raamatute õpetusega ning ei andnud luba selle avaldamiseks. Kreutzwald asendas vaimuliku kõlaga tiitli "Hommiku- ja õhtuohvrid" neutraalsema pealkirjaga "Rahunurme lilled" ning loovutas käsikirja ilmalikule tsensuurile. "Hommiku- ja õhtuohvrite" sügavalt religioosne sisu on peidetud profaanse vaimustuse varju -- "Rahunurme lillede" (1871) kaanel on värvikirevalt kujutatud linnukesi ja lillekesi.

Seitsmest osast koosneva luulekogu "Annapurna" keskmes on samanimeline tsükkel luuletusi, mis on kirjutatud 2009. aasta kevadel Nepaalis ümber Annapurna mäestiku matkates. Lisaks tsüklid "Unest ja varjudest" (luuletusi aastatest 2001-2009), "Sisselõiked", "Varesele valu", "Mantrad", "Veest ja värvidest" (sisaldavad kahe viimase aasta loomingut) ja "Vanast märkmikust" (luulet aastatest 1979-1988). Domineerib vabavärsiline mõttelüürika, sekka ka riimilist luulet, teemadeks inimeseks olemise valud ja rõõmud. Käesolev on autori kolmas luulekogu. Varem on ilmunud "Asuja" (1985) ning "Sõnaristi" (2000).

Valikkogu, milles on luulet ja lüürilist proosat autori kõigist varasematest raamatuist, ajaldasa 1956-1986. Kogu iseloomustab äravahetamatu juhansaarelik helgus, valusamaiguline naer, ta pessimistlik optimism.