"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Jevgeni Onegin, Muinasjutt papist ja tema sulasest Tölbist, Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest vürst Gvidonist ning imekaunist luigest-tsaaritarist, Muinasjutt kalamehest ja kalakesest, Muinasjutt surnud tsaaritarist ja seitsmest vägilasest, Muinasjutt kuldkikkast, Boriss Godunov,Ihnus rüütel, Mozart ja Salieri, Kivist külaline, Pidu katku ajal, Näkineid, Stseene rüütliajastust

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.