"Minu koolitee Kildu 7. klassilises koolis algas kuue kilomeetri kauguselt Valgeraba servalt Maasika küla Üleoja talust. Esimesel koolipäeval saatis mind kooli kuuenda klassi tüdruk Eha Kurt Kiviniidu talust. Tema kodu asus veel kilomeetri võrra kaugemal, rabale lähemal. Minna metsavaikuse rüpest kooli kahesaja lapse hulka oli ikka tohutu elamus. Meie klassiruum paiknes õpetajate toa kõrval. Esimesel koolipäeval pandi mind istuma ühte pinki Kalev Kivikasega, kellele kool ei meeldinud. Ta viskas koolikoti põrandale ja nõudis kojusaamist. Õpetajate abiga paigutati ta vastu tema tahtmist koolipinki tagasi. Minule oli see kõige eredam mälestus esimesest koolipäevast. Järgmisel päeval jagati klass pooleks. Tehti I a ja I b klass. Sattusin I a klassi. See paigutati väikesesse ruumi korstnajala taha. Klassijuhatajaks sai Heini Utt. Hiljem on seda klassiruumi väiksuse tõttu kutsutud ka soolaputkaks. Teises ja kolmandas klassis olime juba kõik koos teise korruse trepi otsa juures olevas ruumis. Kuna meid oli palju, siis ei pidanud tihti vastama." Andres Marand

Raamatus keskendutakse UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud väikesaare – Kihnu – pärandile. Tähelepanu all on tunduvalt laiem teemadering kui Kihnu traditsiooniline arhitektuur. Kogumiku lähtepunktiks said saarel läbiviidud välitööd. Algtõuke selleks andis Kihnu vallavalitsuse huvi koguda teavet valla territooriumile jääva taluarhitektuuri ning selle väärtuste kohta.

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud suurejoonelise näitusega "Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv" ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid on välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest. Lisaks avaldame siin ka 2014. aasta suvel Narva- Jõesuus toimunud rahvusvahelise arhitektuuripärandi dokumenteerimisprojekti VERNADOC tegevust tutvustavaid materjale.

Raamat kajastab Naiskodukaitse tegevust taasloomisest 1991. aastal kuni aastani 2002, mil Naiskodukaitse tähistas oma 75. aastapäeva ja sai oma lipu. Naiskodukaitse on tänapäeval oma tegevuse piire oluliselt laiendanud. Naised ei taha enam olla pelgalt meeste abilised, vaid soovivad end rakendada kõikvõimalikel nii tsiviil- kui militaaraladel. Naised soovivad võtta endale samasugust vastutust oma riigi ja rahva käekäigu eest kui mehed. Raamat annab ülevaate Naiskodukaitse ajaloost, ülesannetest ja ringkondadest.