Valimik 1920ndate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904–1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast. 

Kümmekonnas novellis aastaist 1931–1940 leiavad autorile omases kriitiliselt realistlikus, romantiliste ja naturalistlike sugemetega põimunud loomelaadis kajastamist kahe maailmasõja vahelise Eesti elu, inimesed ja probleemid. 

Küllap teab igaüks Põrgupõhja Jürkat. Kui paljud aga teavad, et tal on järglane, kes elab praegu meie hulgas, siinsamas Eestis? Läbi valu ja kaotuste otsib ta oma juuri kui ka oma kohta päikese all. Leides ühe, kaotab ta teise.

52-aastane kirjandusõpetaja, keda kõik tundsid Absaloni nime all, sattus ootamatult tähelepanu keskmesse, kui ta andis tunnis õpilasele kõrvakiilu ja kaotas selle tõttu töö. See ootamatu sündmus šokeeris kõiki, sest Absalon oli tuntud oma leebe ja heatahtliku loomuse poolest. Ta eelistas küll sageli omaette olla, kuid ei paistnud kunagi üleolev ega halvustav ei kolleegide ega muu maailma suhtes. Keegi ei osanud arvata, et temas võiks peituda keerulisi ja varjatud hingeaspekte, mis võiksid sellist käitumist esile kutsuda.

Teos viib sind sügavale inimese sisemaailma, paljastades kihte, mida esmapilgul ei oskaks arvatagi. See on lugu, mis kutsub sind mõtlema inimloomuse keerukuse üle ja paneb küsima, kui hästi me tegelikult oma lähedasi tunneme.

„Varajasse keskeakriisi” jõudnud noor naine maha jätta oma turvaliselt polsterdatud maailma ja järgida ümbermaailmareisile minevat ekstsentrilist hipipapit. Teel leiab ta eest sugulushingi, kummalisi sõpru, kadunud lapsi… Kõik kogetu paneb ta kirja päevikutesse, mille jätab vana laevakapteni juurde, kes lubab teda oodata.

Lood selles raamatus põimuvad lugudesse, lennutades meid Vahemeremaadesse ja Atlandi ookeani kaldale, mööda Venemaad, Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida, vaimuhaiglasse ja vangi, relvatehasesse ja kalakasvandusse, lõunamaistele turuplatsidele ja viimsepäevahõngulistele lahinguväljadele, kus avaldatakse ellujäämise saladusi.

"See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist – kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – "vana hipi", "metsjeesus" ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata." –Epp Petrone