Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

Kirbu-Krants on armunud! Ta on koos kõigi oma kirpudega sisse võetud koeraneiust, kes on täiu täis ja armunu õnneks lühinägelik. Kirbu-Krants teeb kõik selleks, et kauni Bella süda võita. Appi tulevad südamete ekspert ja “Võrgutaja käsiraamat”.

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Suvel on palav, eriti kui elad prügikastis. Kirbu-Krants ja tema sõber Kilu-Kiisu unistavad puhkusest Paradiisirannas. Imekombel leidub Heidikute laagris just üks vaba koht. Kavas on prügikorjamine ja liivajäätise mugimine. Puhkus nagu kirbutsirkus!

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka kaheköitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.