Jutustuse peategelased on viis eri vanuses last – Epp, Keiu, Tõnn, Taavet ja Kristjan. Lapsed lähevad suvepuhkust veetma ühele eesti rannalaiule – Padalaiule, kus teeb suviti teadustööd nende ornitoloogist vanaisa. Vanaisa pole aga laste veidi varasemast saabumisest teavitatud ning ta ei viibigi laste saabumise ajal laiul. Lapsed püstitavad vanaisa “kadumise” kohta fantastilisi teooriaid ning hulljulgete ookeaniületajate eeskujul valmistavad kõrkjatest parve “Taara”. Laiul viibiva seltskonna vastu hakkavad huvi tundma kaks rannaküla poissi Kaarel ja Aivar, kes salamisi laiul maabuvad, end sukkpükstest valmistatud peamaskidega maskeerivad, kuid ometi hetkeks linnalaste vaatevälja satuvad. Tegevustik võtab kiireid humoorikaid pöördeid, kuni selgub, et igasugused teooriad vanaisa kadumisest on olnud vaid mäng, võimalus muremõtteid eemale peletada.

"Telefon helises. Küll helises ikka kiledalt, kurivaim ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust. Ei jätnud järele, no mitte ei jätnud...Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse - seitse nädalat seal, see pole naljaasi, pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka. Võib-olla valeühendus?..."

Suvel sõbrunenud alevipoiste Meeliku, Jürnase, Kauri ning linnatüdruk Kärdi ja teiselt poolt kahe alevipoisi Peetri ja Riho seiklused jätkuvad (eelnevad osad on "Päris kriminaalne lugu" ja "Lugu lendavate taldrikutega"). Triloogia kolmandas osas tegeldakse varasemast veidi rohkem "südameasjadega". Kärdi suvevaheaeg maa-alevis hakkab lõppema ning Meelik kutsub ta surnuaiale, et talle "midagi tähtsat öelda". Kaur ja Jürnas märkavad Meeliku ja Kärdi kahtlast kadumist ning nad avastavad Jürnasel telepaatilised võimed, mille abil nad samuti surnuaiale saabuvad. Kärdi vastu on vahepeal hakanud huvi tundma ka Peetri sõber Riho, kes juba triloogia esimeses osas kujutatud Peetri väikevenna Madise kaudu proovib Kärdile läheneda. Tehakse plaan lüüa poiste ja Kärdi vahele "kiil", kasutades selleks jällegi Madist ning alevitüdrukut Marjut, kellega Rihol on hea läbisaamine. Peeter kutsub Kärdi jalutama ning "juhuslikult" satutakse Marju aeda. Algab luuremäng, mis lõpeb Riho armetu vahelejäämisega ja tema plaanide ilmsikstulekuga. Poiss hüppab tänava ääres seisva auto furgooni ning sõiduk liigub paigast - auto sõidutab Riho kaugele võõrale maanteele. Telepaatia abil ei õnnestu Jürnasel aga Rihot alevisse tagasi meelitada ning lapsed on sunnitud koos Riho isaga (kes on ametilt taksojuht) minema Rihot otsima. Poiss leitakse ning sõidutatakse rahvast täis tuubitud taksoga alevisse tagasi. Riho isa teatab, et sõidu eest tasub karistuseks Riho. Kärt aga peab ikkagi linna sõitma. Meelik ja Kärt lepivad kokku, et jäävad kirjasõpradeks.