Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.„Tuli” on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia teine osa. Esimene raamat, “Ring” (e. k. 2012), pälvis Rootsis nii kriitikutelt kui ka lugejatelt väga sooja vastuvõtu ning see esitati Rootsi aasta laste- ja noortekirjandusauhinna Augustpriset 2011. aasta nominendiks.