„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Sarja Nüüdisromaan II valiku avaraamat on Ameerika kirjaniku Michael Cunninghami (s 1952) 1999.aastal Faulkneri ja Pulitzeri auhinna võitnud romaan «Tunnid», mille aines on ammutatud inglise modernismi klassiku Virginia Woolfi 1925.a. ilmunud romaanist «Proua Dalloway». Autor heidab pilgu kirjanduse sünni, vastuvõtu ja mõju käiku kolme eraldiseisva, kuid peenelt põimitud loo kaudu, mille ajaliseks raamiks on üks päev kolme naise elus: «Proua Woolf» (1920.aastate Richmond), «Proua Brown» (1950.aastate Los Angeles) ja «Proua Dalloway» (1990. aastate New York). Lood on seotud kaunilt korrastatud kimpu ja saanud pealkirjaks Woolfi teose esialgse pealkirja «Tunnid».

«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.