Ühest Kesk-Soome jõest leitakse teismelise tüdruku surnukeha. Tema surma põhjust ei õnnestugi välja selgitada. Räägitakse küll õnnetusest, küll enesetapust, aga jutud liiguvad ja leidub ka neid, kes ei usu kumbagi seletust. Kolmkümmend aastat hiljem huvitub loost äsja töö kaotanud netiajakirjanik Saana ja väikelinna rahu on rikutud. Ka Saana ise tunneb, et linna vaikse pealispinna all luurab midagi tumedat. Ja keegi hoiab tal silma peal. Samal ajal leitakse Helsingist kroonikujulise põletusmärgiga surnukeha ja juhtumi uurimine tehakse ülesandeks kriminaalkomissar Jan Leino töörühmale. Jani elus on rasked ajad, aga oma tööd ta tunneb. Sellest hoolimata tammub uurimine paigal ja Jan pelgab, et krooniga laipu tuleb juurde. Kuidas on omavahel seotud too ammune surmajuhtum ja värske mõrv? Kas Saana ja Jani uurimisteed ristuvad? Kes on salapärased kuningad? Pinev teekond vastusteni on Elina Backmani debüütromaani selgrooks, taustameeleolu loovad suvise Soome maastikud, vana mõis jõe kaldal ja paljulubavad inimsuhted.

Populaarse ameerika kirjaniku põnevusromaan võitlusest uimastimaffiaga USA ülikoolilinnakutes.

Kate Randalli kahtlustatakse oma armsama tapmises. Kuigi neiu kinnitab oma süütust, teda ei usuta. Ja nii ta nüüd põgeneb… Varjanud end Cornwalli kõledates koobastes ja maganud Londoni räpastel tänavatel, peab Kate oma süütuse tõestamiseks võtma suuri riske, sest uurija George Webb on otsustanud neiu õigusemõistmise ette tuua.. Webb usub, et Kate pussitas armsamat kirgliku tüli käigus ning et juhtum on selge ja lõpetatud. Robert Corso on palgatud mõjuvõimsate inimeste poolt, kel on vaja, et Kate vaikiks. Mehe ülesandeks on leida Kate koos tõenditega, hävitada need ja seejärel ka naine. Mees teab, kuidas seda teha. Ta oskab panna inimesi end usaldama… isegi armastama.

See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril. Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla. Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis. Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi. Mis seal oli juhtunud?