Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Sisu:

• "Vana maailma mõisnikud"
• "Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga"
• "Sinel"

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef