Reisikiri Antarktise-ekspeditsioonist

Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.

Mis Pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai kolmkümmend seitse ajast-aega, kui ta Löövi vallast siia Jaagusillale kolis, isa antud lehma lauta pani, käed kaevul puhtaks pesi ja tundi läks, et talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli Pommer noor aateline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima isamaa hariduspõldu, seda igisööti, kus kündjal peab olema kümne härja ramm. Ikka teeb ta sedasama - kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad.

Nende kaante vahelt leiab lugeja "Kevadest" tuttavaid tegelasi. Siinsed juhtumused on siiski vaid vähestele tuntud, sest pole varem kunagi raamatukaante vahele jõudnud. Ometi on need lood kindlalt Oskar Lutsu kirjutatud, sest siin uuesti ära trükitud pildikesed ilmusid tema elu ajal, aastail 1942-1943, "Postimehe" joone all. Nii saab tänanegi lugeja teada, mis juhtus "Kevade" ja "Suve" vahel.

Raamat sisaldab järgmisi jutustusi: "Haruldane külaline", "Raamatuköitmine", "Kalapüük ja lõkketuli", "Lahkumine koolist".