Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni juhi Maiken Tiitsi debüütluulekogu "Malbe masohhist" koosneb neljast peatükist, kus nukrusenoodid ja nostalgiahetked segunevad süngete sõnade ja eneseirooniaga. Toimetaja Jürgen Rooste sõnul on "Malbe masohhist" omamoodi psühhokroonika, poeetiline retk noore naise suh(e)te maailma, kus romantilisest-malbest unelemisest saab mõnevõrra mürgine-masohhistlik retk tegelikkusesse. See on naljakas raamat kurbadest asjadest ja ka humoorikas-teraapiline vaatlus noist nüanssidest, mis vahel naljatuju ära võtavad. Raamatut saab lugeda tervikliku loona, pildijadana, aga ka üksikute tõdemuste ja võllavärsside kaupa!

Enam kui paar tuhat aastat tagasi valmistatud vanakreeka keraamikat on tänapäevani säilinud rohkesti ning selle maalingud on suurepärane allikas antiikaja inimese eluolu ning maailmapildi tundmaõppimiseks. Kreeka vaaside kaunid pildid ja mitmekesine vormivalik annavad tunnistust nii kreeklaste praktilisest meelelaadist, väljendusrikkusest kui iluihalusest. Kreeka vaaside elukaare juurde kuulub ka nende sajanditepikkune uurimislugu, mis avab samm-sammult vaaside ja nende maalingute valmistamise tehnoloogia arengu, otsib tõlgendusi maalingute ideestikule ja inimeste eluviisile. Esmakordselt eesti keeles vanakreeka keraamikast süsteemset ülevaadet pakkuv raamat on mõeldud kõigile, kes huvituvad maailma asjadest ja arengutest, kuid kindlasti antiigi- ja kunstihuvilistele.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.