Teise maailmasõja ajal Saksamaalt Pariisi põgenenud kirurg Ravic leiab seal uue elu ja armastuse. Kui selgub, et linna on saabunud ka teda kunagi julmalt piinanud Gestapo ohvitser, otsustab ta mehe tappa. Remarque’i tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.