Jootraha ei jäta
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Parameetrid
| Raamatu seisukord | hea - kaantel murdejooned |
| Autor | Peter Cheyney |
| Illustraator | Marina Laidla |
| Ilmumisaasta | 2006 |
| Keel | eesti |
| Kirjastus | Nebadon |
| Köide | pehmekaaneline |
| Kujundaja | Marina Laidla |
| Lehekülgi | 253 |
| Tõlkija | Tiina Kerm-Koppel |
Sarnased tooted
«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.
Eraldiseisvat armastuslugu käsitlevat „Swanni armastust“ peetakse üheks paremaks võimaluseks Prousti mammutteosega tutvuda. Charles Swann on Pariisi kõrgkihti kuuluv börsimaaklerist kunstikriitik ja -vahendaja, kes näeb kohatud naistes vaid võrdlusmaterjali kuulsatel maalidel kujutatutega. Selline arusaam põhjustab ta lootusetu armumise kurtisaan Odette de Crecysse, kes ei hooli oma kogenud võrgutaja võimetusest tõeliselt armastada ning meelitab tolle väljapääsuta abiellu.
1871. aastal Pariisis sündinud ning Sorbonne’i ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Marcel Prousti „Swanni armastus“ on tegelikult katkend tema suurromaanist „Kadunud aega otsimas“. Seitsmes köites ilmunud ja peamiselt vaba teadvusvoolu stiilis kirja pandud 20. sajandi kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid hõlmab üle 3200 lehekülje ning enam kui 2000 tegelaskuju. Prantsuse mainekaimat kirjandusauhinda jagav Pariisi Goncourt’i akadeemia valis „Kadunud aega otsimas“ prantsuse kõigi aegade kaheteistkümne parema raamatu hulka.
"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef