Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.

Austraalia kirjanik Patrick White kujutab oma romaanis kahe inimese, mehe ja naise elukäiku, püüdes tabada selle kaudu elu kogu tema mitmekesisuses. Autori eesmärgiks on avastada tavalise taga ebatavalist, jõuda lähemale inimloomuse sügavustele, mis on mõistatuseks inimesele endalegi.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.