Eesti okupeerimise järel 1940 organiseerisid nõukogude võimud kapitaalse ajupesu, mis pidi Eesti ja teiste Balti riikide anastamise maskeerima rahva vabaks sooviks Nõukogude Liiduga ühineda, samuti okupatsioonitingimuste kiuste toimuva rahvusliku kultuurielu rüütama nõukogulikku ideaoloogiasse. Sellele kõigele usutavuse andmiseks tuli väita (näiliselt isegi tõestada), et kultuur Eesti Vabariigis oli ahistatud ning alles 1940. aasta suvest algas tõeline eesti kultuuri õitseng. Ja kui enne seda midagi saavutatigi, olid selle taga ainult üksikud progressiivsed loojad. Selle peapeale pööratud skeemi lammutamiseks on viimaseil aastail palju ära tehtud. Muu hulgas organiseeris TPÜ kultuuriteaduskond 1994. aastal Eesti sõjaeelset kultuuri käsitleva teaduskonverentsi ja järgmisel aastal ilmus TPÜ Toimetiste number A3 sama konverentsi ettekannetega

Autor käsitleb põllumajanduse olukorda XVI-XVII sajandil, tuginedes peamiselt XVII sajandi põllumajanduslike kõlvikute kaartidele ja maarevisjonide materjalidele. Peamine tähelepanu on pööratud kasutusel olnud maaviljelussüsteemide uurimisele. Peale selle vaadeldakse maaviljeluse ja karjakasvatuse vahekorda talu- ja mõisamajapidamises, maaparandustöid jne. Näidatakse suuri erinevusi Lõuna- ja Põhja- ning Lääne-Eesti põllumajanduses. Teiste teadusharude (mullateaduse) andmetele tuginedes püütakse selgitada nende erinevuste põhjusi. Konkreetse materjali alusel on jälgitud valitsevate tootmissuhete, esmajoones teoorjusliku mõisamajanduse pidurdavat mõju põllumajanduse arengule.

Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Sisu: Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud Eesti rahvapärasest ajaarvamisest Eesti ajaloo taustal Резюме Zusammenfassung Summary

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.