Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Leonid Mletšinit (sünd. 1957) tunneb eesti lugeja kui kirjastuses Varrak ilmunud raamatute "KGB", "Välisministrid", "Brežnev" ja "Andropov" autorit. 2013. aastal Tartus Prima Vista festivalil vastas Mletšin küsimusele, millist oma raamatut ta soovitaks järgmisena tõlkida: "See võiks olla "Lenin. Venemaa võrgutamine", mis ilmus 2011. aastal. Seda kirjutama hakates avastasin teatud üllatusena, et raamatuid Leninist on küll palju, aga korralikku käsitlust Vene autoritelt ei olegi. Leninist kirjutades on keskendutud tema tegevusele revolutsionäärina, teda on nähtud partei vaatevinklist. Kellelgi aga pole olnud eesmärki näidata, kui sügavalt Lenini ning tema lähikondsete ideede ja tegude mõjul inimene ja ühiskond tegelikult muutusid." Mletšini "Leninis" näeme Leninit ennast suhteliselt vähe. Pildi juhist loob "õukond" – Lenini võitluskaaslased ja kaasajooksikud.

"Sa saatsid meile oma üriku, mis oli täidetud koera haukumisega," kirjutas 1573. aastal Vene tsaar Ivan Julm Rootsi kuningale Johan III-le. Ehkki kiri oli mõeldud teisele riigipeale, on selles tunda kirjutaja ülbust ja kõrkust. Kirjas Inglismaa kuningannale kirjeldas Ivan Julm kõike, mida ta on Elizabethi sõpruse nimel teinud, nimetades teda lõpuks ikkagi tavaliseks neiuks, kes tegelikkuses oma riiki ei valitse. Selline "kirjasõber" Vene tsaar oligi: ühessamas kirjas võis ta adressaati kostitada meelitustega ja ka valada ta üle solvangutega; ta võis olla ühtaegu alandlik ja labane ning kasutada madalkeelt ja kõrgstiili. Ta oli kirjutades niisama äärmuslik kui ülejäänud elus. Raamatust saab teada, milline oli Ivan Julma aegne Venemaa, millised olid tema kujunemisaastad ning kuidas see kõik tema kirjades kajastub. Suur osa kasutatud allikmaterjale ilmub eesti keeles esimest korda. Autoritest Sirje Kupp-Sazonov on Tartu Ülikooli vene keele ja tõlkeõpetuse lektor ning vabakutseline tõlkija. Peamised uurimisvaldkonnad on vene-eesti tõlge ja kontrastiivgrammatika. Vladimir Sazonov on Kaitseväe Akadeemia vanemteadur ja Tartu Ülikooli kaasprofessor, kelle teadustöö keskendub Venemaa ja Lähis-Ida aja- ja kultuuriloole ning tänapäeva poliitikale. Vladimir Sazonovilt on koos Holger Mölderiga varem ilmunud "Populism ja poliitiline paremäärmuslus" (Äripäev, 2020).