Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Heinart Puhkim töötas aastatel 1997 kuni 2009 ehk kaksteist aastat BLRTGrupi personalidirektorina. Selle aja jooksul sai seni natuke salapärasest ja kinnisest Kopli laevaremondi tehasest edukas ning avatud rahvusvaheline merenduslik tööstuskontsern. Kuidas seda asja päriselt ehk seestpoolt vaadates tehti? "Te mõtlete ja tegutsete siin kaks korda kiiremini kui Tallinnas keskmiselt," võttis asja kokku kvaliteedi juhtimise välishindaja. Ettevõtte Leetu laienemine on praktilise ärikirjelduse õppematerjal kõigile soovijatele. Kontserni aktsionäride omavaheline jõukatsumine on inimlikus plaanis kahetsusväärne aga äriliselt vägagi mõistetav. Püüan anda vastuse Robert Nermani poolt minule esitatud küsimusele: "Seleta lõpuks eesti rahvale ära,kas Fjodor Berman on geenius või kavalpea?" Arvan, et suudan raamatus vastata ka paljude teiste lugejate küsimustele, keda kõnetab praeguse Eesti suurima omamaise tööstusettevõtte edulugu.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

Mis on pika ja õnneliku kooselu vundament ning armastuse tegelik tähendus ning kuidas seda leida ja hoida, selle üle arutlevad selles raamatus pikaajalised paarid, kes on leidnud oma õnne juba varases nooruses. Väärtustades koosolemist, on nad läbi elu kulgedes osanud oma suhet hoida ja seda paremaks muuta. Koos kasvada ja areneda. Luua ühiseid väärtusi ja traditsioone, mida jagada edasi ka oma lastele.